Malcolm Lincoln

07/02: Ühe koolitunni kroonika

Esimene aastanumbri 2007 sees kirjutatud tekst. Täna mõeldud, täna kirjutatud. Kiire töö, vabandan kirjavigade pärast.

Ühe koolitunni kroonika

Malcolm Lincoln
07.02.2007

Nelikümmend viis minutit. Kell on kaheksa nullüks. Üks minut hilinetud. Seegi kogemata. Kurat, mis ma muud oskan öelda kui vanduda. Ja ta seisab, pikk nägu ees, seal tahvli ees – ise ta ju ei ole ka veel kohal. Istu maha, jobu! Ausõna, ise hilineb igasse jumala tundi, aga mulle on nüüd küll kõva tegija iroonilisi ja mürgiseid kommentaare laduma.
Nojah, nagu ikka, tere ka ei ütle. Saan vähemalt oma kohale. Kuidagi rahulikum on istuda. Neetud – õpilased ja õpetajad olgu võrdsed, aga mingitki viisakust ei ole. Vahib nüüd seal mind oma pahase pilguga altkulmu. Lollakas – selline nägu, nagu ta oleks jube tark ja temal oleks mulle midagi õpetada. Phäh.
Võtan asjad aeglaselt lauale. Päeviku viimasena, lausa valulik on sinna vaadata. Pilk kohtus taaskord tema omaga – selline tappev pilk, et jube. No mida ta vahib – nagu poleks enne näinud. Kuigi oleme kord päevas samas klassis samas tunnis. Ja kooli koridoris tuleb ka iga päev vastu – aga tere ei ütle, nagu oleks minust kuidagi kõrgemal. Ülbeks on läinud, ülbeks on läinud, koolist tuleks sellistele kinga anda.
Kaheksa nullneli. No see aeg venib küll nagu härjaila. No mis ta nüüd küsis? Või et mis oli koduse töö kuuenda küsimuse vastus? Kust kurat mina tean, mul ei ole ka aega kõike üle vaadata, täida ise oma töövihikut. Peatükk kuusteist. Peaasi, et ülejäänud tunni vait oleks. Tee midagi, ära ainult mölise.
Kaheksa nullviis. Nelikümmend minutit veel selles vastikus seltskonnas. Jälle ta vaatab mind oma mürgise pilguga. Jälle. Jälle. Jälle. Ma tean, et mina ei meeldi sulle, aga mul on sulle uudis, sina mulle ka ei meeldi. Ausõna. Ma ei teagi teist inimest, kes mulle niimoodi närvidele käiks. Sa oled mulle kõige vastikum inimene, üks ja ainus, ma ütleks seda sulle, kui sellest probleeme ei tuleks. Pärast on jälle vanematega jamad. Midagi ei saa enam välja öelda – kõik on mingite mõistaandmiste ja formaalsuste najal.
Kuidas ma ütlen talle, et ta on loll. Koguaeg selline ülbe suhtumine, altkulmu pilgud, kui ma midagi küsin, ei ole võimalik ühtki normaalset vastust saada. No täielik mölakas. Ausõna. Mölakas. Kaabakas. Jobu. Mõistust ei ole kopikagi eest, aga maailmatark enda meelest. Oh kui palju tal öelda on, oh kui palju tal maailmale edastada on – sellised ei saa nooruses hakkama, ei saa kunagi hakkama. Aga võibolla saavad ka, kui ta siin koolis juba on, siis ehk on kõik korras. Midagi eliitkooli moodi ikkagi.
Ah, tegelikult ei tea ta ju mitte midagi. Ainult neid neetud fakte, mida ta sealt oma õpikust loeb. Kes selles siis süüdi on? Üldse on selline rikutud seltskond siin koos. Võibolla pedagoogid on ka veidi ajastu suhtes maha jäänud, aga samamoodi on enamus õpilasi ära hellitatud. Rikaste vanemate värk. Minul pole seda luksust kunagi olnud. Kõik on tulnud ise teha – täiesti ise olen siia jõudnud. Mitte et keegi seda hindaks. Mitte et tema seda hindaks, jälle üks valulik pilkude kohtumine. Vahi edasi oma päevikut, küll mina teen oma töö ära. Tee nüüd sina enda oma ka, maailma kuningas. Jobu.
Kaheksa kuusteist. Peaaegu pool tundi veel. Oh, mida kõike saaks selle poole tunniga teha. Kirjutada saaks, lugeda saaks, mõelda saaks. Siin ju ei anna midagi korralikult mõelda, koguaeg selline lärm ja siis topitakse veel lolle küsimusi ka nina alla. Nagu ma ei oleks neile juba sada korda vastanud. Nagu teda seal see üldse huvitaks. Ja nagu mul oleks enam mingit motivatsiooni kõige sellega tegeleda – midagi selle eest ei saa, ja need inimesed, kellega koos siin istuda. No vaadake ise enda ümber ringi. Masendav.
Tegelikult, mis ma ikka kurdan. Ise ma siia ronisin. Vaba valik. Ega kõik nii halb ka ei ole. Võib-olla peaks rohkem magama ja õhtuti mediteerima. Seaks oma asjad veidi rohkem korda. Hakkaks aega planeerima – kõik oleks veidi parem, veidi lihtsam, veidi tervislikum. Muidu tundub kõik juba väga mõttetu – kurat siin istuda, nagunii sured suure võimalusega kuuekümneselt infarkti või mõnda teisse halva elukeskkonnaga seotud terviserikkesse.
Halb valgus on siin ka. Midagi ei näe. Ainult tema kuri pilk, seda ma tunnen kogu aeg. Issand kui ahistav. Täielik psühhoterror. Ma ei taha siin enam käia! Ausõna. Ei taha lihtsalt! Ma mõtlen juba iga hommik, et ei, täna ma ei lähe. Panen äratuskella kinni ja otsustan – mina ei liiguta. Aga mingi kohusetunne taob selga. Kui juba selle tee valisid, käi sirge seljaga lõpuni. Aga kus see lõpp on? Nonii, nüüd läheb ta välja. Ei öelnud ka midagi. No mis jama see olgu – kui mina ka ükskord niimoodi tunnist jalga laseks, issand milline jama sellest tuleks. Õpilane ja õpetaja võrdsed? Hah, gimme a break.
Kaheksa kakskümmend üheksa. Natuke veel, pea vastu, pea vastu. Päike paistab väljas. Üks lind lendas just oksale. Kuidas tahaks sinna välja. Kuidas tuul juukseid sasiks. See vabaduse tunne. Siin on ängistav. Kui kole kõik äkki tundub. Need samad vanad tuttavad kollased ebamugavad pingid, seesama tool, seesama roheline tahvel. Needsamad tuttavad näod, kellest suurt osa ei tahaks enam kunagi näha. Kas rumalad või tuupurid, ühtemoodi ärahellitatud kõik. Ja tema – eks püüa talle seletada, mis väärtusi kõik elus on, väljas on, ta ei taipa ju midagi peale oma väikese ignorantse elu, ääretu libatarkuse ja nende faktide, mis ta sealt õpikust loeb. Ah, mis ma ikka närin, ega tal muud valikut ei ole ka. Kõik on liiga apaatsed, et midagi selles nõmedas süsteemis, kus me kõik tüdinenud oleme, muutma hakata, kaasaarvatud mina. Kuradile siis.
Tuleb jälle klassi tagasi. Ei tea, kas ta kella ka vaatas. Jätkuvalt ei mingit põhjendust. Ei hakka küsima ka. Võinukski välja jääda. Kella ka ei vaata. Ja juba tabab mind üks tema kuri pilk. Mölakas.
On ikka inimesi. Ausõna. Alarahastatud haridussüsteem, väärade väärtushinnangutega kodune kasvatus, kogu see koolipoolne pseudoelementarism. Vähemalt saab tund läbi. Siis veel seitse samasugust. Siis saab koju. Homme sama pull algusest peale. Kohutav. Peaks kogu selle jama pooleli jätma – puudub igasugune vastastikkune mõistmine, austus, ja oleks siis et ainult siin ja temaga, aga ei – igas järgmises tunnis on järgmine tema. Ei talu neid kurje pilke, ma ei ole seda millegagi ära teeninud. Ausõna.
Kaheksa nelikümmend. Veidi veel. Mingid nõmedad kodutööd. Absoluutselt ei tahaks neid. Aga no temasugusele on neid muidugi vaja – muidu kaob ju igasugune fookus. Võiks vähemasti targemaks saada, aru pähe võtta. Aga ei, seda on palju loota. Kahju, et see maailm on selline, et me peame iga neetud päev tegema asju, mida me ei taha teha. Tatist saati on seda räägitud. Jama minu meelest. Muidugi me ei peaks. Mina tahan midagi muud teha hetkel ja võiks ka. Tahan, sest see tema pilk juba ahistab mind – see vihkamine seal silmades on ikka neetult ülekohtune. Äkki ta vaatab kõiki nii. Ei, tundub, et ainult mind. NO MIKS? MIKS? MIKS? Jobu. Tema tahaks ka praegu midagi muud teha. Võiks teha – samamoodi nagu mina. Aga ei tee samal põhjusel – seesama vabatahtlik rada on valitud ja nüüd ei saa enam tagasi. Oh kui sarnased me tegelikult oleme. Linnud puuris. Neetud.
Kell! Lõpuks ometi. Tõuse jah püsti ja mine esimesena välja. Ära jumala eest head aega ütle. Ohei. Teised samamoodi. Minge, minge. Pole hullu. Ma ei hakka täna koduste töödega tüütama. Hinnake vähemalt seda natuke. Ülehomme siis näeme. Jään siia teie kontrolltöid parandama. Tegelikult pole hullu midagi. End võib ikka segaseks mõelda. Heh. Mõelda vaid. Nelikümmend viis minutit.