Comments

14/02: Ebamugav tõde

Kirjand. Essee. Arutlus. Arvamus.

Mõtteid seoses filmiga „Ebamugav tõde“
(„An inconvenient truth“)
ehk vastuolulisusest, poliitikast,
minevikust, olevikust ja tulevikust


Malcolm Lincoln
hobikorras anarhist, patsifist, anti-kapitalist ja globaliseerumisvastane

Siinkirjutaja eluaja jooksul on meie planeedi tuleviku temaatika kajastamise rohkus nii meedia tsirkuse- kui mõtteainepooles teatavate intervallidega nii tõusnud kui langenud. Veel pool aastakümnendit tagasi nähti kliima soojenemist sama mustades toonides kui öösel pimedas toas istuvat frakis neegrit. Siis aga hüüdis kellegi hääl tavakodanike massi hulgast, et pole ju midagi lahti – tegu on emakese looduse loomuliku protsessiga. Keskmine inimene hingas kergendatult, jõi oma plastikust kokakoolapudeli lõpuni, viskas selle siis prügikasti (ilmselt sellesse, kuhu käib ainult klaastaara, aga inimesed ongi enamuses üpris mugavad ja ignorantsed) ning läks uue säästlikuma külmkapi jaoks mõeldud rahade eest hoopis auto paaki täitma. Kui välja arvata taifuunid, maavärinad, uus võidu(tuuma-)relvastumine, ülemaailmne terrorioht, Edgar Savisaar ja Uwe Bolli filmid, oli elu ilus. Õige? Hopsassaa, aga ei.
2006. aasta tõi kinoekraanidele Al Gore’i manifesti – kliimasoojemine on nagu see naabrite kümneaastane poisiklutt, kes kiviga teie aknasse viskas - ta sai küll kõva verbaalse „peapesu“, ent sellepärast, et teie hetkel hommikukohvi joote ja allahindlusest Stockmannis või Pamela Andersoni rinnaümbermõõdust mõtlete, ei tähenda, et ta hetkel heki taga suuremat kivi ei otsiks. Esimesena kargab pähe küsimus – kes kurat see siis üldse ütles, et pole viga, pole viga, paar kraadi lisasooja ei tee ju kellelegi paha. Film „Ebamugav tõde“ ütleb ju selgelt – teadlased on üksmeelel, vaidlusefektidega manipuleerimine kahjumiohus korporatsioonide poolt toimub ainult populaarmeedias. Aga kui me kõik uskusime mõnda aega rahulikult, et ega see päike meid ikka mujal kui suvel Pärnu rannas ei puuduta, siis miks peaks me seekord uskuma, et varsti võivad hukkuda miljonid inimesed. Kui keskmise meie planeedi elaniku ajudega suudab manipuleerida juba mõni ajakirjanik, miks ei võiks seda siis sama hästi teha võimekas poliitik, ka siira näo ja hulga faktide kõrvalt.
Siit üks keeruline paradoksi mõõtu mõtteviiside põrkumine – kui minu, üksikisiku, arvamus sõltub nii palju sellest, mida keegi lehes kirjutab või ekraanil näitab, siis mida üldse loeb minu arvamus või mõtlemine. Ja samas, maailmas millegi muutmiseks tulebki ju esialgu ise midagi ära teha, mistõttu loeb ju just minu arvamus ja mõtlemine kõige rohkem. Igaühe arvamus peaks tema enda jaoks enim lugema, millega ma muidugi absoluutselt ei propageeri kellegi teise arvamusega mitte arvestamist.
Kui analüüsida filmi ennast, siis oli tegu enam kui korraliku ja mõjuva dokumendiga. Oli tsipake huumorit, oli ohtralt fakte, oli hea probleemide presenteerimine, oli esitatud ka lahendusi, ent samas ei olnud ka midagi uut. Kindlasti tekib küsimus – kas Al Gore ei mõtle ennekõike ehk endast hea mehe, poliitilise innovaatori, liberaalse õiglusekaitsja mulje jätmisele. Mida ma siiski ei usu – ta tundub filmi jooksul piisavalt ebapropagandistlik ja vaatamata mõningatele emotsionaalseks mõjuvuseks lisatud isikliku elu kaadritele ka endast kõrgemale mõtlev. Samas, kaaludes varianti, et tõde on hetke must stsenaarium: Gore üritab filmi abil võita valijaid tulevase poliitikukarjääri huvides, tuleb tõdeda, et see tuleb tal hästi välja. Kindlasti mõtleb nii mõnigi filmi jooksul: issand kui armas mees, ja issand kui pahad korporatsioonid, keegi võiks midagi ette võtta... hmm, ei tea kas auto paak on ikka täis.
Üks oluline punkt filmis oli minu jaoks sihtgrupi ulatuvus. Kuigi kindlasti oli üheks eesmärgiks sööbida keskmise ameeriklase vabadusse uputatud ajurakkudesse, rääkis Gore läbi kaamera iga inimesega siin maamunal. Sõnum oli ühtne – see on meie kõigi probleem. See on meie kõigi mõttemaailma probleem. Ka siinkirjutajale meeldib teha nalja sellisel teemal nagu keskmine ameeriklane, kes kõiksugu videode, juttude, raamatute, saadete, artiklite ja kogemuste põhjal on ikka üsna rumal ja sama isikupärane kui tühjade patareidega taskulamp. Aga vaadates meie keskmist maailma ja keskmist Ameerikat, on see keskmine ameeriklane samasugune keskmine patuoinas, kelle kaela on keskmiselt kerge kõik keskmiselt halb veeretada. Küll oleks nüüd ilus jätk virutada mõni hurraaloosung nagu: kõik on igaühe enda kätes. Aga kahjuks ei ole, vastu tulevad tavalise elumudeli ja ühiskonna (ning ka enda) poolt seotud mõttelised ja materiaalsed piirid – midagi muudavad suurfirmade juhid ja poliitikud ning neid on vaid käputäis. Needki tunduvad taas kord meedia vahendusel enamasti üsna rumalate ning hoolimatutena. Aga kes see ikka kulutaks terve oma elu poliitikasse või ärisse minekuks, et end bürokraatia- ja formaalsusmerre uputades lõpuks oma suures mastaabis mikroskoopilisest lihtsalt pisikeseks muutunud hääl sekka öelda. Inimene, kelle süda siiralt midagi muuta sooviks, läheks enne ilmselt hulluks ja suunaks oma ajud kiirusega 350 meetrit sekundis vastu lage ja seinu – seda muidugi püstoli abiga.
Eelneva negatiivsusega ei soovinud ma muidugi öelda, et suvaline Roland, kes praegu Mustamäe kahetoalises korteris viimast õhtust õlut avab, et end peale kümmet tundi tööl sitapeast ülemuse ees looma moodi rabelemist natukenegi võimalikult ebaintellektuaalselt rahustada ja kergemalt tunda, ei võiks kunagi maailmas midagi muuta. Aga see on üsna raske mõeldes, et kõik on nii ja seega on kõik nii, ehk siis teisisõnu: naa ei saa, sest kõik on juba nii. Ja ega kõik pole ainult must ega valge või must-valge; sealsamas kõrval elavad Sirje ja Allan, kes praegu kirglikult suudlevad. Nende jaoks tulgu tuhat kraadi sooja või külma – hetkel ei ole neil sellest ausalt ei sooja ega külma. Siis elab seal kõrval ka Jarmo, kes on terve elu väikelehele nimega Kapa-Kohila Teataja globaalprobleemidest artikleid kirjutanud ning tunneb, et pole oma eluga midagi ära teinud. Ühes korteris elab veel Robert, sõpradele Rops, kes hetkel lipsu ära võtab ja käiseid üles keerab, et kööki magama jäänud Annele üks keretäis anda, sest õhtusöök pole valmis; Roberti kaitseks tuleb öelda, et tema sõidab hübriidautoga ja valib alati partei, kes lubab töötada kliimasoojenemisvastaste teadusprojektide rahastamisega. Kõiki eelnevaid seob see, et reaalselt pole keegi midagi ära teinud. Ja nende ümber elab veel palju toredaid ja vähem toredaid ja üldse mitte toredaid inimesi, kes pole midagi teinud, ei oska või ei taha teha, ei mõtle sellele probleemile, või ei mõtle üldse. Ja siis kusagil seal vahel elan mina, mõtisklemas, kas „Ebamugav tõde“ oli ikkagi piisavalt ebamugav, et minna saatma Bushile meili palvega päike kaugemale liigutada või olen ma siiski piisavalt heatujuline/ignorantne/ajupesuga manipuleerimatu, et suuta paari lehekülje teksti sisse rida (kurba) huumorit lisada.
Pika ja raske Kolgata tee järel jõuame aga ühe oluliseima mõtteni – kui kõik eelnev juba kirja pandud sai, olgu ta kuitahes (eba-)intelligentne, (eba-)tõene või (mitte-) laiahaardeline, siis tekitas film mingeid mõtteid, mis tegelikult ongi ju eesmärk – elavdada teadvust ja alustada diskussioon ning mõtterida teemal: kas kõik mis toimub on ikkagi hästi ja kas ma ikka teen kõik mis ma võiksin teha, et neid probleeme vältida? Kuigi vastus on suure tõenäosusega jah, sest ma ei oma autot ega toida suurte rahadega ühtki suurkorporatsiooni, olen ma veendunud, et mõne tobedama või vähemtobedama enesevabanduse leiab igaüks, ka see keskmine ameeriklane, kelle üks ajupoolkera on võtnud hamburgeri ja teine ameerika jalgpalli kuju. Aga mõni jõuab kindlasti oma elus mõne olulise järelduse või muutuseni ja seega on film end õigustanud.
Mida toob kõike eelnevat arvestades tulevik? Realist olles – ega midagi kardinaalset ei muutu. Kui George kaksisvee lõpuks kõiksugu protokollidele alla kirjutab, ise nukralt Valge Maja katuselt jalgu vees leotades ja mõtiskledes, mis siis ikkagi valesti läks, ei ole sellest enam suurt kasu, nagu ei ole ka tunnistusest, et see mehelik automürakas, mis arutult bensiini neelab, ei olnud ikkagi parim ost, kui seesama auto vaikselt päikese käes sulama hakkab. Reaalsed tõestused probleemi ulatusest on juba kohal – kõige eredamana orkaan Katariina, mis New Orleansi tabas. Muideks, miks pannakse orkaanidele naiste nimed? Sest tulles on nad metsikud ja märjad, aga lahkuvad sinu maja ja autoga. Kui midagi sarnast tabab aga ka meid, eestlasi, vaevalt keegi enam naerab. Kuna maailmas on hetkel ohtralt muidki probleeme, millest suurt osa meedia hellad käed rohkemgi käsitlevad ja dokfilmid lahkavad, ei pruugi „Ebamugav tõde“ üksikteosena isegi Oscarit saada ja sellega veelgi enam tähelepanu koondada. Küll aga on probleem ise kasvõi vähese lumega talve näol saamas meist igaühe reaalseks elu puudutavaks mureks, tahame me seda tunnistada või ei. Küll aga on meil võimalik muuta oma mõtlemist suunas esmalt loodus, siis inimene, mitte vastupidi. Sellise meelsuse muutusega on ehk kolmekümne aasta pärast domineerivatel ja otsustavatel rahalistel ja poliitilistel jõupositisioonidel veidi ökonoomsema ja vähem enesekeskse ja rahakoti laiust kiirusega kord minutis kalkuleeriva mõtlemisega inimesed. Jääb üle loota, et siis hilja ei ole.
Tegelikult võiks sellel teemal suhteliselt lõputult kirjutada, aga fakt on – ma ei oska hetkel rohkem reaalseid alternatiive tuua. Püüan ise mõistlikult tarbida ja järgida Oscar Wilde’i sõnu, et kõige vabam on inimene, kes kõige vähem mugavdub; nagu ka Gandhit, kes ütles, et kui tahad maailmas midagi muuta, ole ise selleks muutuseks. Samuti ei ole ma huvitatud uhkest ja luksuslikust autost ega maailmamajandusse ning enda pangaarvele miljoneid pumpavast ärijuhi kohast tulevases elus. Aga ega ma midagi mastaapset hetkel ka teha ei oska, et meie jalge all valutav maa end veidi paremini tunneks. Tuleb lihtsalt mõista, et kõik tuleb millegi või kellegi arvelt ja püüda tulevikus teha mõistlikumaid valikuid – see kehtib meie kõigi kohta. Palju tarku sõnu on juba ammu korrutatud, paremaks võib aga alles siis minna kui järgnevad Villu Tamme sõnad tõesti ka kohale jõuavad, mitte ainult mulle ja sulle ja talle vaid arvestatavale enamusele või otsustavale vähemusele:
Miks seda päästa, miks seda säästa?
see on ju ainult planeet.
oo võhiklikkust, lühinägelikkust,
see on ju sinu planeet.

Comments made

Andetu sitapea sisutu üllitis. Kohutav.
17/02 00:48:44
Raffaello...
03/03 20:36:05

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it