Comments

27/05: Kas sõjad ja konfliktid kaovad tulevikus?

Essee riigikaitse valikaine tarbeks. Õpetaja jäi rahule igatahes.

Kas sõjad ja konfliktid kaovad tulevikus?

Kas sõjad ja konfliktid kaovad tulevikus? Kas inimene ja vaenulikkus on sünonüümid? Milline on siis ikkagi inimloomus – konfliktne ja egoistlik või heatahtlik? Nendele küsimustele on arvatavasi mõelnud igaüks – kui mitte niisama mõtteid mõlgutades, siis vähemalt näiliselt igas maailma otsas lõõmavatest kriisikolletest ja seal toime pandavatest õudustest lugedes.
Meie, XX sajandi lapsed, oleme sündinud vastuolulisse ajastusse. Üksikud inimliigi esindajad mäletavad veel I maailmasõda. Peale ennenägematuid koletusi sajandi alguses mõistis maailm juba, et selline sõda korduda ei tohi. Ometi seisis inimkond alla 25 aasta hiljem silmitsi iseenda suurimate hirmudega, elades üle teise, veel laastavama hiigelsõja, genotsiidi ja miljonid inimkaotused. Taaskord sai, vähemasti järgnevaks kuuekümneks aastaks, selgeks, et kolmandat maailmasõda see planeet enam üle elada ei pruugi suuta. Ometi oleme me jõudnud perioodi, kus konflikt võib läigatada ühest sõnast, sõda alata ühest nupulevajutusest ning kus vähesed otsustavad endiselt paljude elu ja surma üle. Seega tekib eksistentsialistlik küsimus – kas suudame meie hävitada endis vihkamise või hävitab see lõpuks meid.
Lühemas perspektiivis on kriiside vaibumist raske näha. Kui vaadelda maailma poliitilist jõudude vahekorda, siis on kerge süüdistada kõiges „suurt ja paha“ Ameerikat või siis vastupidiselt „kurja ja harimatut“ tšetšeeni, kuid kindlasti on probleeme ka ÜRO jõuetuses ja bürokraatlikes siseprobleemides, rääkimata muidugi kolmanda maailma sisemisest konfliktsusest, mis, nuta või naera, mugavale lääne inimesele arvatavasti igaveseks mõistmatuks jääb. Muidugi – meedia võimu hüppeline kasv on sundinud arenenumaid riike oma agressioonides äärmisele ettevaatusele. Vietnami sõja näitel kardavad riigiorganid tõmmata endale sarnase rahva meelepaha. Ometi on lahvatanud sõda Iraagis – ning me arvatavasti kõik taipame, et seda ei tehta mitte lihtsalt õilsal ja heal eesmärgil rahva vabastamiseks, nagu ei vabastanud punaväed kunagi Eestit. Kulminatsiooniks, vaadates teleekraanil maailma suurima jõu, USA, presidenti rääkimas tõsise näoga peatsetest koolajõgedest ja pudrumägedest Iraagis, jõuame paratamatult kimbatuseni – kus siis ikkagi on selle konflikti lõpp? Ja kus oli algus? Kuidas saavad sellised asjad jätkuvalt toimuda, kui juba 1957. aastal tehti võimsaid masse mõjutavaid filme („Paths of glory“, Stanley Kubrick) sõjaväehierarhia tegelikust haprusest ning sõja mõttetusest ning absurdsusest. Küsime me seda endalt või oma demokraatlikelt liidritelt ühe või miljon korda – lõpuks jääb ikkagi üle käsi laiutada. Masinavärk töötab nõiaringina, pritsides õigupoolest verd kõigi kätele, kes kuidagi toetavad või osalevad sõjalistes aktsioonides, meeldib meile seda tunnistada või ei.
Eelnevast sotsiaalkriitilisest ja patsifistlikust retoorikast väljudes ja realistlik-kalgimalt mõeldes oleks küll muidugi tore lilleline maailm, kus afgaan ja ameeriklane, eestlane ja hiinlane, venelane ja eskimo hoiaksid üksteisel kätest kinni, naeratades ja olles õnnelikud, et inimkond on jõudnud Elüüsiumi väljadele, kuid ka äärmusliku optimismi juures tuleb sellist visiooni kahjuks nimetada naiivseks – eriti arvestades seda, et suur osa inimesi ei suuda oma maailmaraamidesse mahutada isegi mõtet, et maailm võiks kunagi harmoniseeruda rassi ja päritolu suhtes tolerantseks ühiseks inimkonnaks. Aga utoopiad on utoopiad, igaleühele meist on antud üks eluaeg ja selle essee kirjutaja peab nukrusega nentima, et oma eluajal ta konfliktide ja sõdade kadumist ei näe – inimese enesedestruktiivne loomus avaldub harvemini, ent aina võimsamal kujul.
Liikudes edasi veidi teoreetilisemate ja utopistlikumate suuruste juurde, ei saa aga välistada kunagist rahulikku anarhiat – piirideta vaba maailma, kus relvad on ammu maha pandud ja viha unustatud. Hipilik maailmavaade ja „make love not war“ (ärge sõdige, armastage) tüüpi sloganid elavad inimestes loodetavasti ka peale meie eluaja lõppu. Liikudes mõttes ajateljel edasi näiteks 100 aasta võrra, on üsnagi keerukas oma mõtete ja visioonide piires kujutada maailma suundi ja arengut. Ka viimased kümme aastat on maailm töötanud tuumapommide arvu vähendamise nimel, kuid ometi on hetkel olukord, kus iga rikkam riik nokitseb oma väikese aatomiprogrammi kallal. Kas siis lahendus oleks ka Pirita metsa või Pühajärve äärde väike raketibaas rajada? Vähegi terve mõistuse juures inimene peaks mõistma, et ei.
Siit jõuamegi järelduste tegemise tihtipeale ääretult raske taagani, kus enda väikeste arusaamade piirest on raske välja mõelda ning teisi arusaamu veelgi keerulisem mõista. Tänapäeva maailmas on kujunenud rohujuure tasandil vihkamise alusprintsiipideks religioon, rass, sotsiaalne ebavõrdsus. Eesti väikeriigina, mis üsna hiljuti suurvõimu ikke alt pääsenud, peaks endast tegema väikese majaka pimedas kompava maailma kaardil. Ratsionaalselt tegutsedes või mitte, vähemasti puhtideoloogilisel tasandil peaks iga eestlane mõistma, et sõdurite äratoomine Iraagist oleks vaid eeskuju suurematele Lääne-Euroopa riikidele ning sõjad ei kao enne kui ka me ise ei lõpeta sõdimist, vihkamine ei kao enne, kui me ise ei lõpeta vihkamist ja niivõrd triviaalselt ja moraalitsevalt kui see ka ei kostu – konfliktid algavad ikkagi iga inimese enda seest. Ka maailma liidrid on kunagi üles kasvanud, koolis käinud, sõpradega filosofeerinud. Seega jätan ma siin otsa lahti ja iga lugeja enda otsustada – võibolla ei kao sõda inimese kõrvalt kunagi, võibolla elame me saja aasta pärast rahus ja mõistmises, võibolla ei ole seda planeeti juba järgmisel nädalal, võibolla ja kolm punkti, võimalusi on tõesti lõputult.
Kokkuvõtteks – kas konfliktid ja sõjad kaovad tulevikus? Kahjuks ei ole sellele ühtseid vastuseid. Nagu ei ole maailmas ühtseid väärtushinnanguid, ühtseid uskumusi, ühtseid arusaamu. Ei/jah printsiibil vastamiseks tuleks kalduda kas äärmuslikku naivismi või siis hoopis radikaalsesse kapitalismi/agressiivsusesse. Tuhandete tavapäraste moraalilausete asemel lõpetaksin ma Villu Tamme laulusõnadega:

Miks seda päästa, miks seda säästa?
See on ju ainult planeet.
Oo võhiklikkust, lühinägelikkust,
see on ju sinu planeet

Comments made

Tõnis wrote:

Kui juba lauluks läks, siis sõja-teemale mõeldes hakkab mul alati üks ja seesama lugu peas keerlema. Kirjutatud kuumekümnendate alguses Buffy Sainte-Marie' poolt ühes Kanada kohvikus :)

"He's five foot-two, and he's six feet-four,
He fights with missiles and with spears.
He's all of thirty-one, and he's only seventeen,
Been a soldier for a thousand years.

He'a a Catholic, a Hindu, an Atheist, a Jain,
A Buddhist and a Baptist and a Jew.
And he knows he shouldn't kill,
And he knows he always will,
Kill you for me my friend and me for you.

And he's fighting for Canada,
He's fighting for France,
He's fighting for the USA,
And he's fighting for the Russians,
And he's fighting for Japan,
And he thinks we'll put an end to war this way.

And he's fighting for Democracy,
He's fighting for the Reds,
He says it's for the peace of all.
He's the one who must decide,
Who's to live and who's to die,
And he never sees the writing on the wall.

But without him,
How would Hitler have condemned him at Dachau?
Without him Caesar would have stood alone,
He's the one who gives his body
As a weapon of the war,
And without him all this killing can't go on.

He's the Universal Soldier and he really is to blame,
His orders come from far away no more,
They come from here and there and you and me,
And brothers can't you see,
This is not the way we put the end to war."
... ja nii ongi.
28/05 19:27:32

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it