Comments

14/02: Sõbrapäev

Noh... seesamune... "peame oma sõpru ka vahel meeles" päev

Mida tähendab minu jaoks sõbrapäev?

Tegelikult ei ole ma just kuigi sentimentaalne inimene. Samuti ei meeldi mulle olla kinni traditsioonides. Minu jaoks on need alati mõnel määral sümboliseerinud enda mõtlemise piiramist ja eelneva ülevõtmist. Mis muidugi ei ole tingimata halb. Niisiis ei ole mulle sõbrapäev kunagi tähendanud mingit väga erilist päeva... ma juba olen selline inimene, et sõbrad on koguaeg minu jaoks kõige tähtsamad ja tegelikult ei ole ma niiväga tähtsustanud seda ühte päeva.

Kuid kardetavasti on palju neid inimesi, kelle jaoks just täna tulevad meelde teised inimesed. Siis langetakse neile kaela, kallistatakse ja musitatakse, soovitakse head sõbrapäeva ja pillutakse senitmentaalseid klišeesid.

"Täitsa lõpp, mees, head sõbrapäeva... sa oled nii kallis"
"Miks me siis ei ole kaks aastat rääkinud?"

Kurb aga tõsi. Eks igaüks arva, et tal on maailma parimad sõbrad. Aga fakt on, et sõprus on nii suures osas muutunud kaubaks nagu kõik muu selles kommertsialiseeruvas ja urbaniseeruvas maailmas. Sõbrad on olemas siis kui neid vaja on ja kui ei ole... siis võib neid ka unustada, otsida uusi. Jah, ma langesin praegu äärmusesse. Sest hea ja halb on tasakaalus... vist alati.
Ja jah... ma saan väita, et mul on head sõbrad. Väga head sõbrad. Juba puhtalt sellepärast, et vaadates paljude teiste suhteid oma sõpradega, saan ma väita, et meievaheline side on saavutanud tavalisest kõvasti kõrgema taseme. Vähemasti minu jaoks on kadunud mõiste "parima sõbraga tülli minema" (tsitaat, muide, päris mitu inimest on seda mulle viimase aasta jooksul öelnud)
See lihtsalt ei ole võimalik... parima sõbraga ei saa niisama äkki tülli minna. Loomulikult on mõningaid formaalseid iseloomu näitamisi. Väikseid nähvamisi. Aga ei... õige sõbraga saab sellest sama päeva jooksul üle.

Vahel tekitab kõik see ka kurbust, kuna ma tean, et mõned minu elus tähtsaimat rolli mängivatest inimestest seavad tegelikult siiski oma väärtustes ettepoole kooli, hariduse, tuleviku, rikkuse jms. Ja minu pretensioonikusega juba on nii, et ma eeldan inimestelt, kellest ma väga hoolin, ka sama vastu. Ma ei salli paljusid, olen kriitiline/tõre/kuri ikka väga paljudega väga tihti väga valjult ning teen radikaalseid väljaütlemisi liigagi sageli. Aga ma püüan neid, kes seda väärt, armastada sama jõuga, millega ma vihkan neid, kes omakorda selle ära teeninud. (hmm.. see kostus eriti kopipeistina... aga mulle ei meenu, kust sarnane lause pärineb)

Võibolla ei ole ma kõige õigem rääkija. Ma ei ole alati olnud kõige parem sõber. Ehk ei suuda ma seda olla ka tulevikus. Ma võin teatavates tujudes teha lollusi, öelda nõmedusi. Aga mu sõbrad panevad mind soovima olla parem inimene. Ja eks see ole elus üks tähtsaimate seast.

Njaaa... poleks arvanud, et tänane päev minus sellise mõttelõnga üldse esile kutsub, aga kuidagi ootamatult rusuvalt mõjub see, et ma ei näe täna enda jaoks kõige kallimat inimest. Midagi jääb puudu. Miski jääb kripeldama. Aga eks ma olen muidugi väga õnnelik selle üle, et ma näen kõiki teisi. Aga jah... miski korvamatu on puudu.

Kahju.

Igatahes... tänapäeva maailma probleem on see, et inimesed ei ütle üksteisele häid asju piisavalt tihti. Ja kui ütlevad, siis ei mõtle neid tõsiselt või need ei tule otse südamest.
Praegu on see hetk, kus ma püüan vaadata endasse ja esitada küsimuse: kas mina olen seda piisavalt teinud? Kas inimesed, kes seda on, saavad aru, kui tähtsad nad mulle on?

Meenub filmi "Saving private Ryan" lõpust liigutav moment, kui peategelane küsis oma naiselt: "Tell me I have been a good man". Jah... klišee.. filmivõte... võlts koguni. Aga ehk peaks inimesed seda tihemini küsima. Nii endalt kui teistelt. Küsima ilma sõnadeta.

Ma lubasin küll endale, et ma ei kirjuta nii isiklikke asju kuhugi "blogi", aga ma võin ju kirjaliku dokumendi ka jätta... järjekordne sentimentaalne väärtus ehk.
(kirjutamise keskel, muide, saabus sõnum, "Head sõbrapäeva. Aitäh, et olemas oled" Kristelilt (nimi muudetud isiku privaatsuse ja turvalisuse huvides...)
Mu näole ilmus igatahes selline õnnelikrõõmus naeratus. Ma võiks siia veel pikalt kirjutada, miks ma hindan igat inimest eraldi.. aga ma parem lähen ja ütlen seda neile näost näkku.

Igatahes... ma ei tea... kuidas oleks võimalik... elada... ilma... sõpradeta.

Head sõbrapäeva.

Sõpradele. Tänudega. Armastusega. Austusega.

Comments made

Tõbras sa oled, aga sõbralik tõbras.

Head sõbrapäeva,

K. "Mafalda" P.
14/02 22:09:52
Ma kujutasin ette, kuidas Sa seda teksti hääle värisedes pihikambris ette loed. :D Aeg ajalt lehte pöörates ning häält puhtaks köhides. Ja kambri teisest osast, võrgu tagant, on kosta vaikset norinat... :D Selline kujutluspilt. Armas jutt. Ja tõsi kah. Ja ilma sõbrapäevata poleks seda teksti siia ilmunud, võib-olla poleks ka seda blogi või äkki Sind ennastki...

Igaljuhul - head sõbrapäeva jah. Küll hilinenult, aga siiski.
01/03 01:32:31

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it