84. aastal alustatud ja viis hooaega väldanud sari on omamoodi kultusmainega, kuna defineeris kuuldavasti ajastut ja ehk ka standardeid uuema aja stiilseteks märulifilmideks. Õnneks või kahjuks olen ma väiksena vaid paari osa näinud ega mäleta neistki pea midagi.
Nüüd, 2006. aastal on siis USA filmimagnaadid jõudnud lõpuks arusaamale, et sarja võib ju mugavalt ka filmiks teisaldada. Vaadates projekti paberil, oli see tohutult paljulubav. Michael Mann(Insider, Heat, Collateral) kuulub kindlasti põnevuslavastajate paremikku. Alles hiljuti õnnestus mul ära näha tema eelmine teos, Jamie Foxxi ja Tom Cruise'iga peaosades, Collateral: Ohtlik reisija, ja see jättis väga hea mulje, olles sünge, ladusa dialoogi ja suurepärase atmosfääriga lausa piinavalt pinev põnevik.
Ray rolli eest ja Oscariga pärjatud Jamie Foxx mängib üht peaosa ka seekord, teises kandvas rollis on ilueedi mainega Colin Farrell, kes vähemasti mulle jättis väga hea mulje osatäitmisega Joel Schumacheri põnevikus Phone booth. Kohe võiks ka ära öelda, et Farrelli on ekraanil kõvasti rohkem ja mustanahaline partner on filmis siiski tagaplaanil.
Sarja maine tõttu oli Mannil ees kõrge latt, millest üle hüpata. Minna ajas 20 aastat edasi ja mõjuda modernses maailmas sama uudselt, stiilselt ja macholikult, oli algusest peale raske ettevõtmine. Jah, film on rõhutatult ülistiilne. Kallid autod, ilusad naised, maaliline ümbrus, kogu dekoratiivne pool on ülipriiskav. Liigsest demonstratiivsusest saadakse aga üle omapärase kaameratööga, mis mõjub küll kohati võõrastavana ning võib mõnes kohas häirida, kuid on õigupoolest filmi ainus värskendav faktor. Tihti käsikaameraga võetud pildis paistab kaamerafookus pidevalt tühjusest midagi otsivat, jättes tihti tegelased ja nende atribuutika tahaplaanile või pildiäärde.
Aga ei, midagi uudset, originaalset ega haaravat siit ei leia. Kõiges paistab natuke vajaka jäävat ja kõigist detailidest moodustub suur tühimik. Üsnagi mustvalgete ja tavapäraste tegelaste seast on ainus hea/kurja vahel tiirlev naispeategelane Isabella(Li Gong) ja temagi roll on justkui kusagilt enne nähtud. Positiivne on see, et midagi ei ilustata liigselt, film ei lange pateetikasse, aga kogu ülesehitus on rutiinne, justkui kiretult tehtud. Näitlejad mängivad sisse tavapärased rollid, nad ei näitle ei hästi ega halvasti, vaid küllaltki mittemidagiütlevalt tavaliselt. Võib vaid märkida, et Foxx saab oma näoilmetega paremini hakkama kui Farrell. Dialoog ei haara vaid on ainult tegevuse seletamiseks või pigem edasiviimiseks.
Tunda on, et liiga tihti üritatakse oma varjust suuremad olla. Kõike, mille poolest sari kuulus on, püütakse liigselt rõhutada, pööramata tähelepanu muu kokkulangevusele. Midagi otseselt ette heita ei saa, igav filmi ajal ei hakka ja halb film ei ole. Kõik tegurid on keskpärases paiknevuses ja film liigub algusest lõppu ühtlase tempo ja stiiliga. Aga just oma teatavas steriilsuses langeb kõik iseenda ja selle tegijate ülepüüdlikuse ja eksperimentaalsuskartuse lõksu. Tervik jääb liiga halliks ja tavaliseks, kogu film ongi justkui tavaline põnevik, aga selle lavastaja ja nende näitlejatega võiks teha midagi hoopis paremat.
Kui võrdlusi tuua, on see film nagu Bad Boys ilma huumorita või sarja üks poolteist tundi liiga pikk osa. Või siis tavalise Manni filmi vaataja(üli)sõbralik kergem versioon, mis ehk ei ole kõige õigem võrdlus, sest üks joon, mida teos hoiab, on (liigne) süngus.
Mittemidagiütlev. Kahju. Järgmine.
3
Comments made
No comments yet
Add comment
This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it
26/08: FILM
Miami viceMiami vice
2006
84. aastal alustatud ja viis hooaega väldanud sari on omamoodi kultusmainega, kuna defineeris kuuldavasti ajastut ja ehk ka standardeid uuema aja stiilseteks märulifilmideks. Õnneks või kahjuks olen ma väiksena vaid paari osa näinud ega mäleta neistki pea midagi.
Nüüd, 2006. aastal on siis USA filmimagnaadid jõudnud lõpuks arusaamale, et sarja võib ju mugavalt ka filmiks teisaldada. Vaadates projekti paberil, oli see tohutult paljulubav. Michael Mann(Insider, Heat, Collateral) kuulub kindlasti põnevuslavastajate paremikku. Alles hiljuti õnnestus mul ära näha tema eelmine teos, Jamie Foxxi ja Tom Cruise'iga peaosades, Collateral: Ohtlik reisija, ja see jättis väga hea mulje, olles sünge, ladusa dialoogi ja suurepärase atmosfääriga lausa piinavalt pinev põnevik.
Ray rolli eest ja Oscariga pärjatud Jamie Foxx mängib üht peaosa ka seekord, teises kandvas rollis on ilueedi mainega Colin Farrell, kes vähemasti mulle jättis väga hea mulje osatäitmisega Joel Schumacheri põnevikus Phone booth. Kohe võiks ka ära öelda, et Farrelli on ekraanil kõvasti rohkem ja mustanahaline partner on filmis siiski tagaplaanil.
Sarja maine tõttu oli Mannil ees kõrge latt, millest üle hüpata. Minna ajas 20 aastat edasi ja mõjuda modernses maailmas sama uudselt, stiilselt ja macholikult, oli algusest peale raske ettevõtmine.
Jah, film on rõhutatult ülistiilne. Kallid autod, ilusad naised, maaliline ümbrus, kogu dekoratiivne pool on ülipriiskav. Liigsest demonstratiivsusest saadakse aga üle omapärase kaameratööga, mis mõjub küll kohati võõrastavana ning võib mõnes kohas häirida, kuid on õigupoolest filmi ainus värskendav faktor. Tihti käsikaameraga võetud pildis paistab kaamerafookus pidevalt tühjusest midagi otsivat, jättes tihti tegelased ja nende atribuutika tahaplaanile või pildiäärde.
Aga ei, midagi uudset, originaalset ega haaravat siit ei leia. Kõiges paistab natuke vajaka jäävat ja kõigist detailidest moodustub suur tühimik. Üsnagi mustvalgete ja tavapäraste tegelaste seast on ainus hea/kurja vahel tiirlev naispeategelane Isabella(Li Gong) ja temagi roll on justkui kusagilt enne nähtud. Positiivne on see, et midagi ei ilustata liigselt, film ei lange pateetikasse, aga kogu ülesehitus on rutiinne, justkui kiretult tehtud. Näitlejad mängivad sisse tavapärased rollid, nad ei näitle ei hästi ega halvasti, vaid küllaltki mittemidagiütlevalt tavaliselt. Võib vaid märkida, et Foxx saab oma näoilmetega paremini hakkama kui Farrell. Dialoog ei haara vaid on ainult tegevuse seletamiseks või pigem edasiviimiseks.
Tunda on, et liiga tihti üritatakse oma varjust suuremad olla. Kõike, mille poolest sari kuulus on, püütakse liigselt rõhutada, pööramata tähelepanu muu kokkulangevusele. Midagi otseselt ette heita ei saa, igav filmi ajal ei hakka ja halb film ei ole. Kõik tegurid on keskpärases paiknevuses ja film liigub algusest lõppu ühtlase tempo ja stiiliga. Aga just oma teatavas steriilsuses langeb kõik iseenda ja selle tegijate ülepüüdlikuse ja eksperimentaalsuskartuse lõksu. Tervik jääb liiga halliks ja tavaliseks, kogu film ongi justkui tavaline põnevik, aga selle lavastaja ja nende näitlejatega võiks teha midagi hoopis paremat.
Kui võrdlusi tuua, on see film nagu Bad Boys ilma huumorita või sarja üks poolteist tundi liiga pikk osa. Või siis tavalise Manni filmi vaataja(üli)sõbralik kergem versioon, mis ehk ei ole kõige õigem võrdlus, sest üks joon, mida teos hoiab, on (liigne) süngus.
Mittemidagiütlev. Kahju. Järgmine.
3