“Maailm on loovuse lõuend.” -
Henry David Thoreau

Raamatute algne mõte ja eesmärk oli ususõnade levitamine kirjaoskajate seas ja see eesmärk pole kadunud, kuid on vajunud sedavõrd tagaplaanile, et inkvisitsioon ei piina enam igat matsi, kes ei austa jumalat või teeb pattu – selleks on meil politsei. Kuid raamatud ei ole siiski kadunud ja seda mitte kaugeltki. Igaüks teab, mis on raamat ja vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvile number 37 on kõigil (kooliealiselt lastel) kohustus saada tasuta haridust üldhariduskoolides, mis tähendab, et kõik peaksid oskama raamatut ka vastavalt kasutada ehk lugeda. Indiviidi ja raamatu vaheline seos on aga igal inimesel erinev. On neid, kes ei taha raamatut näha ja pigem vahivad hispaania romantikasarju ning istuvad arvutite ees lugedes sõdadest meie toredal planeedil ning on neid, kes elavad raamatutesse ja nende lugudesse niivõrd sisse, et ei suuda korralikult inimestega rääkida ja elavad õnnetult oma vanemate garaa˛is kaenlaaukudeni väärtkirjanduses. Mina olen kuskil vahepeal, lugedes minimaalselt raamatuid ning vaadates minimaalselt televiisorit, kuid ma ei tee seda selleks, et saada targemaks, vaid selleks, et saada osa sellest loovusest, mis on jälitanud kirjanikke terve ajaloo vältel.

Kuigi ma loen vähe raamatuid, olen nõus tunnistama, et on kirjanikke, kes väärivad tunnustust. Näiteks Hemingway, Dostojevski, Shakespeare ja veel teised suurnimed - nende teosed on väga hinnatud ja nad on muutnud kirjanduse nägu ja kujunemist, inspireerides neile järgnevaid kirjanikke ning nad on selle eest ära teeninud austust ja kiitust, aga see ei tähenda, et mind nende teosed huvitavad, ma lihtsalt lepin nende loovuse populaarsusega, nende geniaalsusega ning isegi nende mõjuga maailmale ja mingile osale selle elanikkonnast.

Kõige rohkem huvitab mind ulmekirjandus. Ma leian nendest ajaviidet, kuid mitte kui midagi rohkemat. Ma olen teadlik, et raamatud laiendavad sõnavara ja annavad pildi sellest, kuidas kunagi elamine ja inimesed olid, kuid see mis mina hindan erineb järgnevast ja eelnevast inimesest. Näitena Douglas Adamsi ,,Hitchhickers guide to the Galaxy” või J.R.R. Tolkieni teosed - need kuuluvad minu kirjandusteoste paremikku sest nad demonstreerivad oma autorite võimet olla loovad ning samas originaalsed oma isiklikku stiili järgides. Need on omadused mida ma hindan peaaegu üle kõige (eranditeks on muidugi ausus, truudus, armastus, sõprus ja teised inimlikud väärtused), aga see et ma peaksin lugema raamatuid selleks, et saada paremaks inimeseks, on idiootsus.

Ma usun, et raamatute lugemine on tänapäeval vajalik selleks, et saada sõnavara, teavet ajaloo kohta ja head hinnet, eelkõige aga, et saada osa inimeste loovusest, kuid mind ei huvita Prantsusmaal toimuvad romantilised seiklused ega ahvi ja koera vahelised suhted. Kas see teeb mu lollimaks? Võimalik. Kas ma olen sellel põhjusel halvem järgmisest telliskivist meie ühiskonna seinas? Suure tõenäosusega. Raamatud romantikast ja tunnetest ei huvita mind rohkem kui marjakorjandus või Jeesus Kristus isiklikult ja ma oleks suuteline põletama nii raamatud kui televiisorid ja ka arvutid täpselt samas hunnikus ja mul ei tuleks ei pisarat silma ega irvet suule, aga see ei tähenda veel, et ma seda tegema hakkaksin.

Mulle meeldivad raamatud, mul pole nende vastu midagi. Ma lihtsalt ei viitsi neid lugeda.