You are currently viewing archive for May 2007
26/05: Good Morning
Category: On this day
Posted by: TheZin
Hello, dear readers.
I am writing to you from just outside Flensburg in Germany. I've been here for 6 days now and I am going back to Estonia on Sunday (arriving on Monday 00:20). It's been one hell of a week and one crazy experience. We arrived on the 20th and traveled from Tallinn to Helsinki, then from there we went to Hamburg by plane and after that a pretty long ride from Hamburg to Flensburg by Train. The following few days from Monday to Sunday we had to go a Biotechnology Workshop where we did some CSI type experiments and among other things grew some bacteria and learned to handle pipets - these things. We had a lecture on nanotechnology and learned some stuff about DNA analysis and how to make promotors and such. In between these lessons we went out on town and took a short trip to Denmark.
I am writing to you from just outside Flensburg in Germany. I've been here for 6 days now and I am going back to Estonia on Sunday (arriving on Monday 00:20). It's been one hell of a week and one crazy experience. We arrived on the 20th and traveled from Tallinn to Helsinki, then from there we went to Hamburg by plane and after that a pretty long ride from Hamburg to Flensburg by Train. The following few days from Monday to Sunday we had to go a Biotechnology Workshop where we did some CSI type experiments and among other things grew some bacteria and learned to handle pipets - these things. We had a lecture on nanotechnology and learned some stuff about DNA analysis and how to make promotors and such. In between these lessons we went out on town and took a short trip to Denmark.
Elu on mõttetu. Ei, see ei ole emotsemine - ma mõtlen suures ja laiemas pildis. Kui universum on lõpmatu ja meie galaktika lihtsalt väga suur, siis üksikinimese elu võib olla sama hästi kui tähtsusetu, kuna suuremat pilti ühe inimese elu ei mõjuta. Iga surm või sünd on sääsk elu tuuleklaasil. Inimeste valikud ei vii kuhugi, seega ei ole vaja neid teha - ja kui väidetakse, et valikud ongi elu siis on elu ju mõttetu, või mis?
Äkki siiski mitte. Kõige suurem viga sellise analüüsi puhul on perspektiiv ja suhtelisus. Lihtsaim näide, mille suudan välja mõelda nüüd, kell 2:43 hommikul, kui hommikune nädalane Saksamaale reis on kohe kohe saabumas, on järgmine: sada krooni. Rikkur saab sellega teha väga palju. Nina nuuskamisest millegi ninna tõmbamiseni. Kodutu saab toitu või alkoholi, et tänaval nii külm ei oleks. Ettevõtlik kodutu saaks alustada uut elu ja pääseda taas kapitalistlikusse treeningratasse, aga mina - mida saan mina sellest? Ausalt - suurt midagi, aga potentsiaal on alati suur. Võiksin osta midagi odavamalt ja müüa kallimalt. Investeerida raha edasi-tagasi, kuni midagi suuremat silmapiirile ilmub. Alustada oma firma, pakkuda asendamatut teenust ja saada maailma rikkaimaks inimeseks puhtalt ideega, aga palju reaalsemalt jooksin ma selle sama innukalt maha kui see sama enne mainitud kodutu.
Valikuid kui palju - täpselt nagu iga teine inimene, leiavad kõik ennast valikute ees. Head-halvad, suured-väiksed - vahet ei ole. Kõik lõppeb ikkagi otsusega. Mida see otsus tähendab minu jaoks ja mida teiste jaoks, kes seda teab - aga iga viimane kui üks neist on ilmatuma tähtis ja lõpmata suur. Miks seda siis jätkata? Miks iga päev teha samu ja kordumatuid ning sama piinavaid otsuseid uuesti ja uuesti ja uuesti? Vastus on väga väga lihtne.
Sest see on lõbus. See hoiab meid tegevuses. See on ainus asi, millele me kõik saame päeva lõpus toetuda - mida oled sina täna otsustanud teha?
Mina olen otsustanud lõpetada bloggi pidamise.
Mina olen otsustanud lõpetada pildistamise.
Mina olen otsustanud lõpetada valetamise.
Mina olen otsustanud lõpetada teesklemise.
Mina olen otsustanud kõike seda ja palju muud aga kõige kõige raskem otsus on veel ees.
See seisneb selles, et kuidas kurat ma kõik selle ära teen, kui kõik on nii lõbus.
Mulle meeldib mängida inimeste arusaamiste, uskumuste ja eeldustega.
Ma jumaldan inimesi, kes oskavad manipuleerida.
Ma armastan kõike mu ümber ja seda, et igat viimast kui asja annab uuesti ja ühe uuesti ja korduvalt avastada täpselt nagu laps, kes on esimest korda ookeani ääres ja leiab ilu vaid liivast ta jalge all suudab iga üks - iga viimane kui üks meist - uuesti leida enda jaoks maailma ja selles seisnevad perspektiivid.
Elu mõtte või mõttetuse ja selle kuidas ja mida otsustab tema teha talle antud ajaga.
Mina olen alustanud.
Ja lõpp on veel kaugel, kaugel.
Kommentaarid on keelatud, kuna kriitikat ja muidu sellist jama ma ei talu eriti hästi teksti teel.
Üldse - tegelikult. Kardan hindamist ja kardan hinnata saamist, aga ajudega nussida mulle meeldib.
Äkki siiski mitte. Kõige suurem viga sellise analüüsi puhul on perspektiiv ja suhtelisus. Lihtsaim näide, mille suudan välja mõelda nüüd, kell 2:43 hommikul, kui hommikune nädalane Saksamaale reis on kohe kohe saabumas, on järgmine: sada krooni. Rikkur saab sellega teha väga palju. Nina nuuskamisest millegi ninna tõmbamiseni. Kodutu saab toitu või alkoholi, et tänaval nii külm ei oleks. Ettevõtlik kodutu saaks alustada uut elu ja pääseda taas kapitalistlikusse treeningratasse, aga mina - mida saan mina sellest? Ausalt - suurt midagi, aga potentsiaal on alati suur. Võiksin osta midagi odavamalt ja müüa kallimalt. Investeerida raha edasi-tagasi, kuni midagi suuremat silmapiirile ilmub. Alustada oma firma, pakkuda asendamatut teenust ja saada maailma rikkaimaks inimeseks puhtalt ideega, aga palju reaalsemalt jooksin ma selle sama innukalt maha kui see sama enne mainitud kodutu.
Valikuid kui palju - täpselt nagu iga teine inimene, leiavad kõik ennast valikute ees. Head-halvad, suured-väiksed - vahet ei ole. Kõik lõppeb ikkagi otsusega. Mida see otsus tähendab minu jaoks ja mida teiste jaoks, kes seda teab - aga iga viimane kui üks neist on ilmatuma tähtis ja lõpmata suur. Miks seda siis jätkata? Miks iga päev teha samu ja kordumatuid ning sama piinavaid otsuseid uuesti ja uuesti ja uuesti? Vastus on väga väga lihtne.
Sest see on lõbus. See hoiab meid tegevuses. See on ainus asi, millele me kõik saame päeva lõpus toetuda - mida oled sina täna otsustanud teha?
Mina olen otsustanud lõpetada bloggi pidamise.
Mina olen otsustanud lõpetada pildistamise.
Mina olen otsustanud lõpetada valetamise.
Mina olen otsustanud lõpetada teesklemise.
Mina olen otsustanud kõike seda ja palju muud aga kõige kõige raskem otsus on veel ees.
See seisneb selles, et kuidas kurat ma kõik selle ära teen, kui kõik on nii lõbus.
Mulle meeldib mängida inimeste arusaamiste, uskumuste ja eeldustega.
Ma jumaldan inimesi, kes oskavad manipuleerida.
Ma armastan kõike mu ümber ja seda, et igat viimast kui asja annab uuesti ja ühe uuesti ja korduvalt avastada täpselt nagu laps, kes on esimest korda ookeani ääres ja leiab ilu vaid liivast ta jalge all suudab iga üks - iga viimane kui üks meist - uuesti leida enda jaoks maailma ja selles seisnevad perspektiivid.
Elu mõtte või mõttetuse ja selle kuidas ja mida otsustab tema teha talle antud ajaga.
Mina olen alustanud.
Ja lõpp on veel kaugel, kaugel.
Kommentaarid on keelatud, kuna kriitikat ja muidu sellist jama ma ei talu eriti hästi teksti teel.
Üldse - tegelikult. Kardan hindamist ja kardan hinnata saamist, aga ajudega nussida mulle meeldib.