Malcolm Lincoln

02/12: PÖFFipäevik 2006

Siin üritan igal õhtul edastada muljeid selle aasta pimedate ööde filmifestivalilt (muidugi on oodatud ka kõigi teiste arvamused nähtud filmidest). Võin lisada, et kuna ajast napib, ei jõua ma neid üle vaadata ja kirjavigu parandada, samuti on nad ebaprofessionaalselt lühidad.

1. päev - 01.12.2006, reede

The wind that shakes the barley
Tuul mis sasib odrapõldu

Selle aasta avafilmiks oli pikisilmi oodatud draama Iirimaa lõhenemisest ja IRA tekkimisest. Canne'is võistlusprogrammi parimaks filmiks valitud ja Euroopa aasta filmile kandideerivat Jay Loachi teost on saatnud kiidusõnad igal festivalil niiet lootused olid vägagi kõrgel.
Kahjuks tuleb etterutates mainida, et tegu oli tõelise pettumusega. Kindlasti mängisid oma osa filmielamuse hägustamises nii magamatus kui iiri aktsendist raskesti arusaamine, aga tegu oli küllaltki nõrga filmiga, mis ei suutnud tõeliselt avada ühtki oma põhiliinidest. Kogenematust oli tunda operaatoritöös ja filmi komponeerimises - tihti jäi ka mulje raha ja vahendite puudumisest efektide lisamiseks. Just meelelahutuslikult küljelt põruski film täielikult, olles liiga pikk ja samas aeglane, tihti lausa igav. Samuti olid kõik liinid enne filmidest läbi käinud (just USA pateetilisem, ent ometi kõvasti võimsam looming - Pahths of glory jne) ning kogu nähtav jäi emotsionaalselt liialt kaugeks.
Lisapunkti saab film siiski realistliku ajaloopildi esitamise ja tõestamise, et Cilian Murphy on hetkel paremaid biriti näitlejaid, eest.
7-

The road to Guantanam
Tee Guantanamosse

Teise filmina oli valitud samuti Euroopa aasta filmile kandideeriv Tee Guantanamosse. Žanriliselt oli tegu pooldokumentaaliga, või lavastusliku dokumentaaliga. Taaslavastatud oli nelja Inglismaal kasvanud sõbra lugu, kes peale 11. septembri 2001 terroriakte otsustasid sõita Pakistani ja selat juhuse tahtel rännata edasi Afghanistani. Naiivsetel meestel polnud aimugi neid eesootavatest õudustest.
Selliste (dokumentaal)filmide puhul tekib alati küsimus, et kui palju on siin siis ikkagi tõtt või ei ole, ja kui palju seda üldse saaks olla. Seepärast on filmi suurimaks plussiks see, et näpuga ei näidata, pateetikasse eriti ei langeta, süüdistusi ei esitata, vaatajat liigselt suunata ei soovita. Esitatakse vaid üks absoluutselt uskumatu lugu elust - mis suudab haaravalt laveerida inimlikkuse ja ebainimlikkuse vahet kuni lõputiitriteni ja seda äärmiselt edukalt. Antiameerikalik äärmuslane saab siit oma tõendid mammutriigi vastu, läänemeelne avardab ehk natuke oma maailmapilti, keskmine kodanik võib seda ka lihtsalt jälgida seiklusfilmina või ühe episoodina pealtnägijast - igal juhul peaks igaühe peas mutrid veidike liikuma.
Filmi suurim saavutus ongi see, et kõigi arvukate võimaluste vahel ei lähe film siiski ei liialt masendavaks ega pooli valivaks - realistlikult tuuakse kaamerasilma ette erinevad inimesed nii lääne- kui idamaailmast. Vaataja suudetakse isegi naerma ajada, suutes temani viia Guantanamos toimuva tegeliku absurdsuse.
Kindlasti paremaid dokumentaale, mis mina näinud ja varajane pretendent selle PÖFFi parima filmi kohale. Tõsi, lõplikuks tõeallikaks film ei ole, ent ometi jääb üle vaid öelda: jah, tubli, George.
8

El aura
Aura

6 Argentina filmiauhinda ütleb juba midagi, eriti viimastel aastatel rohkete Lõuna-Ameerikast saabunud üllatavalt loovate filmide(Nicotina, Whisky) taustal. Lugu on iseenesest üsna lihtne - taksidermistist keskeas mees unistab oma rutiinses elus täiuslikust kuriteost. Juhuse tahtel satub ta hämara rahajahi keskele ning näeb seal oma suurt võimalust.
Tegu ei ole ometi pelgalt põnevusfilmiga - siin on dramaatilist inimsaatust, siin on thrillerlikku süngust, siin on eksistentsialistlikku filosoofiat. See ei ole igaühele mõeldud teos - film kestab kaks ja veerand tundi ning liigub kaadrist kaadrisse üsnagi aeglaselt, näidates pikalt oma tegelaste emotsioone, jättes pidevalt ruumi nende mõtete ja motiivide aimamiseks. Ülitugev lavastus ei lase ometi hetkekski igavaks minna - film avab ennast vägagi hoolikalt, liikudes pidevalt juskui žanrist žanrisse. Kuigi põnevusfilmile ebakohaselt väga põnev ei ole, on vähemasti visuaalselt tegu täieliku meistriteosega. Sellist kaameratööd ning muusika ja pildi kompositsiooni pole ammu nähtud.
Samas tuleb ette heita, et kusagil kahe tunni jooksul suudab film ka oma rada natuke kaotada, mõned kaadrid on veidi ebavajalikud ja tekitavad tahes-tahtmata küsimust, kas nad on suunajaks mingi kulminatsiooni poole või vaid kohatäide liialt pikas teoses. Vastuse annab vaid lõputiitritega kaasnev emotsioon ja hiljem siginevad mõtted filmi tegelikust intelligentsusest ja tegelaste kompleksusest. Lisaks kuritööle saab siit ka esitluslikult tõmmata paralleeli Dostojevski "Kuritöö ja karistusega" - tegu on masendava ja üldiselt negativistlikes toonides loominguga, aga samas ääretult mõjuva ja psühholoogilise mõtisklusega. Seda imelisem on filmi pidevas piinavas vaikuses edasiantav monoloog inimesest, loomast, elust ja maailmast.
Lõpetuseks tuleb lisada, et see on minu subjektiivne mulje, sest film jätab tõlgendamiseks kõik teed lahti - mõnele võib ta tunduda lihtsalt sisutühja ja igavana.
7.5

2. päev - 02.12.2006, laupäev

Shinobi
Shinobi

Esimene päev, raske koolinädala viimane, on ohtra kohvi, šokolaadi ja vietnami salvi abil üle elatud, öösel on end välja magatud ja teise päeva esimene film jätkab kujunenud vähemalt ühe ida filmi traditsiooni PÖFFil. Eelmiste aastate pärliteks on olnud briljantsed Hero, Infernal affairs, Bin-jip (kuigi nägin seda kinos alles peale festivali) ja efektne A bittersweet life.
Seekordne idamaine kung-fu (super-fu) film räägib loo kahest sõjajalal olevast supervõimetega klannist, kellel keelatud omavahel võideta. Kui aga keisririik näeb neis ohtu rahule, antakse neile käsk võidelda surmani. Külade juhtideks on aga salaarmastajate paar Oboro ja Gennousuke.
Vaatamata fantastilisele märulimaigulisele sisule tuuakse vaatajale inimliku sõnumiga ilus lugu. Juba puhtalt visuaalkeeles on võetud eeskujuks eelnevad idamaade hitid nagu Hero ja House of flying daggers, nende tasemeni aga ei jõuta. Tegu ei ole nn väärtfilmi või PÖFFi parimate kilda kuuluva teosega, küll aga on suure võimalusega tegu festivali meelelahutuslikuima teosega, mis kindlasti meeldiks keskmisele kinovaatajale kõvasti rohkem enamikust pakutavatest filmidest - seda juba nii tänu kaunitele kaadritele ja efektsetele võitluskunstidele kui ka idamaise kultuuri moraalile ja traditsioonidele.
7.5

Me and you and everyone we know
Mina ja sina ja kõik meie tuttavad

Ohtralt positiivset kriitikat kogunud ja festivalidelt kriitikute eriauhindu saanud indie-komöödia on kindlasti selle aast positiivsemaid filme. Film ei jutusta ühte lugu vaid näitab erinevaid tegelasi erinevates situatsioonides, kohati väga reaalselt, kohati väikese kiiksuga, aga kogu filmi vältel sümpaatselt ja kaasaelavalt. Keskseks tegelasteks on äsja lahutanud mees, kes peab hakkama saama temasse armunud üliaktiivse kunstnikupreiliga ja kahe elu ahvatlusi avastava pojaga - viimased kaks on ka filmi tõmbenumbriks.
Kuigi kohati on tegu ehk natuke liigagi lapsemeelse ja naiivse filmiga, suudetakse suurepäraselt mängida vaataja definitsioonidega normaalsusest ja ebanormaalsusest, esitatakse nii elu paremat kui ka pahupoolt, aga seda alati ühtlaselt koomilistes ja positiivsetes toonides. Näitlejate mäng on suurepärane, kogu tegevustik meenutab kergelt Terry Gilliami loomingut, aga ei lähe samasugusesse absurdi, vaid võtab üle vaid mõned eriskummalised stseenid meie kõigi elust.
Siin on midagi tuttavat meist kõigist - midagi minust, midagi sinust ja midagi kõigist meie tuttavatest. Siin on kerge ja naivistlikult lõbus ristlõige kogu elust. Äärmiselt soe, kohati hirmnaljakas ja kõigile soovitatav.
8

3. päev - 04.12.2006, pühapäev

Rene hjerter
Puhtad südamed

Esimeseks NO99 teatrisaali külastuseks festivalil on Taani film - Puhtad südamed, lugu psühhiaatriahaiglas viibivast Krissist, kes vaatab igal võimalusel oma lemmikfilmi ning on armunud selle peategelasse Lindasse. Ühel hetkel avastab ta, et tegelaskuju näitleja on ju ka reaalsels olemas ning põgeneb, et tolle juurde jõuda.
Film algab huvitavalt, kuid kaotab vaikselt teravust, tundudes mitmetes stseenides üsnagi mõttetu ja jäädes kohati emotsionaalselt kaugeks. Hea näitlejatöö hoiab siiski üleval huvi lõpu vastu, mis omakorda tasub filmi vaatamise mitmekordselt. Tegu on ühtlasi raske ja ilusa, traagilise ja lootustandva filmiga, millel on oma põhjamaine kergelt musta huumorisse kalduv kiiks.
Hiljem mõeldes on tegu vägagi tähtsa ja mitmekihilise looga. Krissist kujuneb üks vastuoluliseim (anti)kangelane üldse - tema maailma jaotus heaks ja halvaks on naiivselt heasüdamlik ja samas kurvastavalt kaugeleulatuvate nii endale kui teistele ohtlike tagajärgedega. Uskumatu on ka viis, kuidas raskele ja vägivaldsele loole suudetakse ehk küll veidi liialt moraliseeriv, kuid siiski positiivne ja sobiv punkt panna. Mitte väga hea, ent soovitatav.
7.5

Das leben der anderen
Teiste elu

Saksa teos sai eile, 2. detsembril, Euroopa filmiakadeemia aasta filmi auhinna ning on IMDB kõrgeimalt hinnatud film (8.5) selle PÖFFi kavas. Seega oli tegu minu jaoks festivali teise enimoodatud teosega.
Aasta Euroopa meesnäitleja auhinna saanud Ulrich Mühe (välimuselt sarnane Kevin Spacey'ga) mängib 1984. aastal Ida-Saksamaal pealtkuulajast eriagenti, kelle tööks jälgida ja avastada teisitimõtlejaid. Kõrgetasemeliste intriigide tõttu pannakse ta ühel päeval jälgima kunstiinimesest kirjaniku tegemisi. Üha enam süveneb ta tolle mõttemaailma ja pereellu, mis muudab aga omakorda raskemaks talle usaldatud ülesande täideviimise.
Enne seda filmi andsin ma endale lubaduse, et kui veel üks film mu emotsionaalselt külmaks jätab, annan ma oma vaimse tervise huvides meie koolis sisse lahkumisavalduse. Juba esimestest kaadritest oli aga aru saada - see ei ole film, mis üritab iga hinna eest vaatajale meeldida ja tema tunnetel mängida, see on film, mis tuleb otse vaatajani, haarab ta kinni ja räägib ausalt ja otsekoheselt oma loo, hoides tähelepanu kõrgpunktis terved enam kui kaks tundi.
Suurepärased näitlejatööd kujutavad erinevaid inimesi. Siin on naeruvääsuseni kahtlustava režiimi naiivseid uskujaid ja seda kasutavaid poliitikuid, siin on ahistatud loomeinimesi, siin on hirmunud tavakodanikke - kuid ükski filmi tegelane ei ole ainult must või valge. Tegelasi näidatakse alguses pinnapealse vaatlusena tunduvas stiilis mitmekihiliselt ja inimlikult. Hämmastaval kombel suudab tihti suhteliselt pikkade dialoogide ja väheliikuvate kaameravaadetega film lõpuks hinge pugeda, samas kaotamata grammigi oma ajaloolisest usutavusest, mis võib tihti juhtuda näiteks lääne loominguga.
Puhtalt meie enda ajaloolisest vaatevinklist on siin midagi olulist igaühele - näidatakse rasket ajastut, inimesi selle keskel, tekitades samas ideoloogilisi küsimusi ja mõtteid - kui heal või halval ajastul me ise siis ikkagi elame?
Untergang lõi kaks aastat tagasi samasuguse jõulisuse ja otsekohesusega, mõjudes nii ajaloolise dokumendi, haarava põnevusfilmi kui raske ent hingesööbiva draamana. Teiste elu ei jää milleski alla. Suure võimalusega Euroopa aasta parim film, kui mitte terve maailma.
9

El laberinto del Fauno
Paani labürint

Minu jaoks juba pikka aega selle PÖFFi oodatuim film oli Paani labürint, Hollywoodiski Blade II ja Hellboyga kuulsust kogunud omapärase El espinazo del diablo lavastaja Guillermo del Toro uusim teos.
Tegevustik on viidud 2. maailmasõja lõpuperioodi Hispaaniasse, kus peale Franco võitu piiravad fašistlikud väed mägedesse põgenenud geriljasid. Ühte sõjaväelaagrisse saabub noor Ofelia koos raseda emaga, kes äsja abiellunud sadistliku kapten Vidaliga. Muinasjuturaamatuid armastav tüdruk leiab peagi metsast iidse labürindi, kus kohtub fauniga, kes räägib talle tema päritolust maaalusest võlukuningriigist.
Kuigi see on muinasjutt, ei ole see kindlasti lastefilm - pigem tekib ohtralt võrdlusi Hayao Miyazaki teostega, mis on samamoodi vägivaldsed ja kohati rusuvalt ebaõiglased, aga ometi optimistliku alatooniga.
Kuigi pool filmi liigub kuidagi ettearvatavalt ja ebaühtlaselt, kulmineerub kõik lõpuks suurepäraselt ja tõestab taaskord del Toro originaalset ja omapärast lavastusstiili ning kunstilist leidlikkust. Muinasjutule omaselt üsna must-valgete ideoloogiliste ja inimlike iseloomujoontega tegelaste vahelised dialoogid on hästi kirjutatud ja kogu film sujuvalt esitatud ning üles ehitatud. Lõputiitriteks jõuab kohale, et tegu oli suurepärase looga, mis hoiab harukordses stiilis eraldiseisvatena oma realistlikku ja fantastilist maailma, esitades justkui kaks paralleelset, ent väga erinevat lugu, mõjudes mõlemaga eri tasandeil. Mina isiklikult ei mäleta, et ükski teine film oleks enne millegi sarnasega nõnda edukalt hakkama saanud.
Muide, filmi eelarveks oli umbes 5 miljonit dollarit. Viimane Potteri film läks maksma umbes 150 ja Narnia lugude esimene ekraniseering 180 miljoni ringis. Kuigi viimatimainitute mastaapsust siin ei ole, esitatakse Euroopa kohta hämmastavaid eriefekte, jäämata oma loo mõjuvuses ja mitmetasandilisuses hetkeski visuaalse šõu varju. Igatahes on Paani labürint lääne sarnastest, Potteri ja Narni filmiversioonidest, kõvasti üle.
8.5

4. päev - 04.12.2006, esmaspäev

Tsotsi
Tsotsi

Aega on kirjutamiseks vähe. Koolis viibisin täna 3 tundi. 3 järgneva ajal magasin kodus. Enesetunne on hea. Homme ei jõua esimesse 3-5 tundi. Ideaalis ainult lugemiskontrolli läheks, aga eks enesetunne otsustab, kaua ma hommikul magada tahan. Kui õhtul on 23.30 film, siis see eeldab väljamagamist ja kui kool hakkab kuidagi takistama, siis mingu kuradile - ma tõsimeeli arvan, et tõsiselt HEA film annab rohkem kui mitu nädalat kooli. Aitäh. Nüüd filmi juurde:

Sel aastal parima võõrfilmi Oscariga pärjatud Tsotsi on lugu Johannesburgi getos elavast Tsotsist (otsetõlkes pätt, kapp, kaabakas), elus ainult vägivalda ja ebaõiglust kogenud vaesest poisist, kes ühe vägivaldse röövi käigus saab kogemata autoga kaasa imiku. Tollega midagi erilist peale hakata oskamata hakkab ta esimest korda elus tundma vastutust, hoolivust millegi/kellegi vastu. Samas teab ta, et selles loos ei ole positiivset lõppu.
Suhteliselt raske lugu esitatakse sujuvalt ja kiirelt, isegi lihtsalt. Tunda on kohatist liigtüüpilist rõhuasetust, et liigsetesse klišeedesse ei laskuta, peaosa on hästi mängitud ja kuigi ma olen veendunud, et tegu ei ole parima mitte-USA filmiga eelmisel aastal, on tegu hea ja realistliku looga. Samas on tunda ebaühtlust - mõned stseenid on väga head, teised mitte nii head. Tõelise nn väärtfilmi mõõtu välja ei anna, aga oma teatava siira lihtsusega võidab kindlasti enamiku vaatajate südamed, sümpatiseerides liigsesse pateetikasse laskumata.
8

Efter brylluppet
Pärast pulmi

Kopeerin ametlikust tutvustusest: Varases keskeas Jacob töötab Indias kodutute laste varjupaigas. Enne varjupaigale suure rahalise annetuse tegemist soovib üks Taani ärimees, et Jacob lendaks temaga kohtuma. Vastumeelselt koju sõitnuna avastab Jacob, et olukord on keerulisem, kui ta arvata oskas. Film käsitleb sügavuti ja tundlikult kaasaja olulisi teemasid nagu rikka Lääne süvenev võõrandumine "kolmandast maailmast" ning tasakaalu leidmine isikliku elu ja sotsiaalse vastutuse vahel.
Ma asuks kõigepealt negatiivse poole juurde: alles poole filmi pealt taipasin ma, et stseenid ei ole kronoloogilises järjekorras. Ausalt öeldes ei taipa ma, miks see niimoodi on, aga igatahes ei ole see edukas ega otstarbekas nipp, vaid tekitab lihtsalt segadust (muidugi on umbes 0.13 % võimalus, et mingid eesti kobakäppadest koomikud ise filmilinti muutsid). Samuti on teemad kohati liialt laialivalguvad ja võibolla liialt sarjalik suhtedraama ületab poliitilise ja ühiskondliku statementi osa, mis on, niipalju kui teda on, filmi tugevaim osa.
Seda öelnuna tuleb aga tunnistada, et vaatamata (minu meelest) suhteliselt nõrgale lavastuslikule teostusele on idee suurepärane ja sellest võinuks saada tõsise aasta filmi auhinna pretendendi. Mitmete stseenide geniaalsus küll hajub ohtrate kergelt ebavajalike liinide varjus, aga eriti tänu taanlasest peaosatäitjale Mads Mikkelsenile, kes mängis muide viimases Bondis kurikaela Le Chiffre'i ja on end tõestamas ühe Euroopa andekaima tähena, on ometi tegu erineva ja hea elamusega.
8

Anche libero va bene
Mööda serva

Kuna sel PÖFFil on palju Itaalia filme, lisasin ka enda kavva ühe spagetimaa teose - Kim Rossi Stuarti perekonnaloo Mööda serva.
Tegu on jutustusega ühe Itaalia perekonna elust. Temperamentne mees, emotsionaalne ent lõtvade elukommetega naine, üliaktiivne tütar ja andekas ujujast raskemeelsevõitu poeg. Veidi alla kahe tunni jooksul vaadeldakse kõrvalt nende rõõme ja nende muresid.
Kõigega, mis see film olla üritab, saab ta suurepäraselt hakkama. See film on vägagi soovitatav Itaallaste tutvustamiseks, samuti on siin väga inimlik ja usutav vanemate ja laste lugu. Samas ei seagi film endale kõrgemaid eesmärke - tegu ei ole millegi eredalt meeldejäävaga. Just seetõttu ei saa ma anda antud juhul kõrgemat hinnet. Tegu on hea filmiga, kuid et ta millegagi suuremat ei eristu, jääb ta kahjuks kõva keskmise varju. See aga ei ole filmile sugugi etteheide - siin on head näitlejatööd, tundlik kaameraliikumine, palju tundeid ja suhteid ning mitte hetkegi igavust. Aga peale teatava maailma- ja kultuuripildiavardamise ei usu ma, et ta millegagi meelde jääb. Tubli sellegipoolest! Ja head õhtut.
7+++

5. päev - 05.12.2006, teisipäev

Breakfast on Pluto
Hommikusöök Plutol

Euroopa aasta filmi auhinnale kandideerinud Neil Jordani uusim üllitis, peaosas suurepärase Cilian Murphyga - tõeliselt särav komöödia, mis kahjuks liiga pikk ning kaotab seetõttu suure osa oma löövusest.
7.5

46-okunen no koi
4,6 miljardit aastat armastust

Takashi Miike eriskummaline ja raske film, väheste dekoratsioonidega esitatakse mehistumislugu, mõistmatuse lugu, elu lugu. Palju kujundeid, suur osa saalist lahkus ilmselt pettumusega - raske, aga suurepärane lõpp. Teostuselt igavavõitu, sisult suurepärane.
7

13 Tzameti
13 Tzameti

Euroopa aasta parima debüütlavastuse auhinnaga pärjatud tumedavõitu põneviku esimesed veerand tundi on lihtsalt tapvalt igavad, edasi aga võtab film duurid üles ja teeb korraliku kummarduse klassikalisele film-noirile, rääkides kurjusest ja ahnusest igas inimeses. Omapärane ja melanhoolne.
7-

6. päev - 06.12.2006, kolmapäev

Elsa y Fred
Elsa ja Fred

Tõeliselt liigutav vaimustavalt heasüdamlik armastuslugu kahest pea 80 aastasest inimesest, kes keset vanaduse ahelaid leiavad üksteisest hoopis oma elu õnne. Ei paku küll üllatusi, küll aga sooja tunde, sõbralikku naeru ja ehk mõne pisara. Ilus ja armas film - selle PÖFFi parimaid.
8+

Den brysomme mannen
Tüütu mees

Kummaline ja irooniline, kohati piinavalt aeglane ja vaikne, aga siis jälle kalkuleeritult absurdnaljakas ja lõpuks suurepärase mõtte ja sisuga film leppimisest, rahulolust ja tänapäeva ühiskonnast. Võimalik, et selle aasta originaalseim üllitis.
8

El metodo
Grönholmi meetod

Psühholoogiline põnevik seitsmest inimesest, kes soovivad saada suurkorporatsioonis hästitasustatud ametikohta, aga peavad enne läbima mitmekoelise ja raske isiksustetesti. Alguses ääretult haarav, aga keskel auru kaotav ja veidi ebamõjuva lõpuga filmi dialoogid on siiski suurepärased ja suur osa käsitletavatest teemadest vägagi päevakohane.
7.5

7. päev - 07.12.2006, neljapäev

Jah, endalgi häbi tunnistada, aga täna ei ole ühtegi filmi. Koolist on niigi rida puudumisi ja uni silmas, lisaks on viimasel kolmel päeval veel ees vähemalt 7 filmi. Ja väsimuse ja ajapuuduse tõttu kirjutasin ka viimasel kahel päeval nähtu kohta väga kiirelt ja kokkuvõtlikult.
(1)

8. päev - 08.12.2006, reede

Twelve and holding
Olen kaksteist ja pean veel vastu

Tumedavõitu toonides esmapilgul lastefilmina tunduv lugu kolme lapse elu keerdkäikudest. Üks peab üle saama venna ebaõiglasest surmast, teine elama koos tugevalt ülekaalulise perega, kes ei taha suurt kuulda tema allavõtmisprogrammist, kolmas on aga armunud endast mitukümmend aastat vanemasse ehitustöölisesse.
Filmis on kurba reaalsust ja hästi välja toodud suhteid nii laste kui nende vanemate vahel, on head huumorit ja on lapsepõlve traagikat. Samas ei ole tegu millegi enamaga tavapärasest perefilmist. Meelde ilmselt pikemaks ei jää ja erilist tähelepanu ei vääri, kuigi TV3e nädalavahetuste keskpäevaseid meelelahutusperefilme ületab küll.
7-

Iklimer
Rõhkkonnad

Türgi filmist teadsin ma juba ette seda, et kriitikute poolt on ta väga kõrgelt hinnatud, aga eesti kommentaatorid on andnud üsna igavlevaid kommentaare. Aeglaselt liikuv film räägib mehest ja naisest, lahkuminekust, kokkutulekust, suhtlemisprobleemidest, armastusest ja (mitte)mõistmisest.
Esimese asjana ütlen ma, et film ei liigu aeglaselt. See praktiliselt ei liigugi :). Teiseks ütlen ma, et filmiarvustusse on väga ebaprofessionaalne smailisid lisada. Kolmandaks, filmi sõnum suhtlemisprobleemide kaugeleulatavusest oli hea. Neljandaks, lähme järgmise filmi juurde? Viiendaks, okei, lähme.
Selle PÖFFi võibolla suurim pettumus. Igav hakkas - mõtted läksid mujale, vaatamata visuaalsele ilule ja headele näitlejatele.
7-

Casa de areia
Liivast maja

Lugu 1910. aastal Brasiilia kõrbes maalapi ostnud kergelt hullust mehest, kelle tema palgatud töölised koos naise ja tolle emaga sinna jätavad. Mees hukkub ja naised jäävad vaid üksikute põgenenud orjade poolt asustatud unustatud kohta kahekesi. Järgneb 60 aastat kestev ellujäämislugu.
Visuaalselt on tegu lausa hüpnotiseeriva looga. Kuigi juba alguses on aru saada, et tegu on ääretult aeglaselt liikuva ja vähese dialoogiga filmiga, ei hakka kordagi igav. Pean tunnistama, et vaatamata faktile, et mind ei haaranud film emotsionaalselt eriti tugevalt kordagi, on ometi tegu küllaltki põneva looga uskumatutest inimsaatustest - elu ees põlvili vajumisest, edasi võitlemisest, harjumisest, kannatustest, konfliktist ümbritseva kui ka iseendaga.
Näitlejad on head, ent kõige rohkem vaimustas mind filmi juures see uskumatu ajaline haarduvus. Suurte hüpetega katab film kokku umbes kuutekümmet aastat kõrbes läbi kolme generatsiooni naiste silmade. Jah, tuleb lisada, ilmselt on tegu ka nn naistefilmiga, mis naissoost isikutele rohkem hinge läheb. Näiteks mu ema oli lausa vapustatud.
Minu jaoks ei ületatud siiski ülitugeva keskmiku või lihtsalt üsna hea filmi tõket. Peamiselt ilmselt originaalsuse puudumisel - kõik filmi käigud on tegelikult üsnagi ettenähtavad ja ennenähtud. Samas tuleb filmi seda enam tunnustada sellegipoolest lummamise eest.
7.5

9. päev - 09.11.2006, laupäev

The world's fastest indian
Maailma kiireim iniaanlane

Road-movielik lugu vananevast mehest, kes elab kiiruse nimel ning kelle unistuseks on murda maismaakiirusrekord. Seda sõidabki ta Uus-Meremaalt USAsse tegema, kohtudes teel rea värvikate inimestega.
Kuigi filmi loos ja teostuses ei ole midagi originaalset ega vaimustavat, annab kogu lisaväärtuse Sir Anthony Hopkins. Esiteks on tema tegelane juba suurepäraselt muretu ja muhe, teiseks teeb ta ise suurepärase rollisoorituse, tõestades end veel pea seitsmekümne aastasena ühe generatsiooni parima näitlejana ja seda mitte ainult Hannibalina.
Koomiline ja lihtsalt tore film, aga ei midagi erilist.
7.5

Paris, je t'aime
Pariis, ma armastan sind

18 erinevat lavastajat on filminud üles lood erinevad romanilised Pariisi rajoonide kohta. Nende seas nt Gus Van Sant, Alexander Payne, Wes Craven, Alfonso Cuaron ja vennad Coenid. Tunutumatest näitlejatest on siin Steve Buscemi, Nick Nolte, Elijah Wood, Bob Hoskins, Natalie Portman jt.
Esimesed lood on ilusad ja kergelt romantilised. Siis tuleb tõeline langus - suure pettumuse valmistab näiteks Van Sant. Imalad on nii lapsehoidja kui juuksurisalongi lugu. Siis aga võtab film taas tempo üles, näidates lõpuni erinevaid, armsaid ja kohati iroonilisi lugusid ühest suurest linnast.
Minu suurteks lemmikuteks jäid lugudest Coenite ja Buscemi metroolugu ja kõige viimane, Payne'i ameeriklanna lugu. Kuigi liialt mitmed jäid natuke kahvatuks, tuleb filmi kiita iga loo eristuvuse ja iseseisvuse eest, moodustades lõpuks ometi üllatavalt kõva terviku.
Vaatamata ääretult andekatele lavastajatele ja näitlejatele pean ma ütlema, et minu meelest on ometi tegu midagi vaesema mehe Love actuallyt meenutavaga. Aga samas tõuseb ta ometi selle PÖFFi parimate sekka, olles hea huumoriga, meeldejääv, värvikas ja kokkuvõttes soe ja armas.
Aitäh.
8

A scanner darkly
Scanner darkly

Philip K. Dicki raamatu põhjal tehtud korraliku näitlejateansambliga tehtud poolanimatsioon, kus joonistatud on filmilindi peale. Lugu lähitulevikus puhkenud ultranarkootikumi aine D epideemiast, mille sõltlasteks on langenud 20% elanikkonnast. Sõjas mürgi vastu on valitus astunud äärmusliku sammu jälgides ööpäevaringselt tervet ühiskonda.
Peategelaseks on Bob Arctor, eriagent, kes esineb ka narkosõltlasena ja on langenud tööandjate teadmata aine sõltlaseks. Nii tema tüdruk kui sõbrad on samuti sõltlased. Kuid nagu selliste filmide puhul alati, ei ole kõik sugugi nii nagu tundub.
Raske ja depressiivne film on ometi kohati väga naljakas, suutes suurepäraselt esitada narkosõltlaste igapäevaelu. Kui suurepärane Reekviem unelmale näitas pigem kohutavat füüsilist allakäiku, siis siin antakse edasi vaimset dekadentsi, seda kohutavalt paranoliseks ja lõpuks vaataja ajusid painavas atmosfääris. Kuigi põneviku või ulmeutoopiana ei ava film oma potentsiaali kaugeltki täielikult, täidab ta suurepäraselt oma eesmärgi meelemürgivastase dokumendina. Visuaalselt vapustav, näitlejate poolest kümnesse tabatud ja atmosfäärilt/teostuselt originaalne. Jätab pähe küll mõtte, et võinuks olla veel parem - just ulmefiktsioonilisest küljest, ent tõuseb ometi esile vägagi eripärase teosega. Braavo.
Et siis süstime/tõmbame/suitsetame? Khm-khm.
8

10. päev - 10.12.2007, pühapäev

Stesti
Midagi õnnetaolist

Hunniku Tšehhi filmiauhindu võitnud ja positiivselt hinnatud lugu ühe maja asukate igapäevaelust. Minul igatahes kiskus juba suhteliselt alguses kulmu kipra pidev stseenidega mitte kuhugi jõudmine, mille tegemist jätkati idioodi järjekindlusega filmi lõpuni.
"Ega tavaelu ei olegi teadupärast väga huvitav," konsateeris targal ilmel Kaur. Ega ei ole jah, ja sellest säratu ja mõttetu film teha peaks olema kuritegu. Selle jaoks küll filmikunsti ei leiutatud.
Selle PÖFFi ülekaalukalt halvim film.
6-

De battre mon coeur s'est arrete
Löök, mille mu süda vahele jättis

Peale pooleteisttunnist midagi õnnetaolist okserefleksi lootsin ma midagi tugevamat ja selle ka sain. Briti kriitikute poolt aasta alguses parimaks võõrkeelseks filmiks valitud teos räägib loo 28 aastasest Thomasest, kes töötab kinnisvaraäris, pekstes aeg-ajalt erinevatelt tegelastelt välja oma isa võlgu ja liikudes oma sihitus eksistentsis mööda linna tümpsmuusikat kuulates. Ühel heal päeval taasavastab ta aga ammuunustatud klaverimängu, asub võtma eratunde ja peab leppima peagi tema teele jääva valikuga - kus ikkagi on tema koht ühiskonnas.
Tugevalt tehtud ja suurepäraselt näideldud film. On palju teoseid, mis ei ole otseselt üheski liinis halvad, aga jätavad kõiges natuke vajaka, jättes halva üldmulje. Antud juhul on tegu filmiga, kus miski ei ole tehtud täiuslikult, aga kõik komponendid on tugevad ja kokku moodustub meeldejääv ja viimaseks filmiks hästi sobiv pidevalt pessmismi ja optimismi vahel laveeriv ekraniseering modernses ühiskonnas iseendaks jäämisest.
8

Nagu kõik hea saab ükskord otsa, on ka seekordne PÖFF läbi. 10 päeva, 19 puudutud tundi, 25 filmi. Ja see oli seda väärt.
Festivali seekordseks parimaks filmiks oli pika edumaaga Das leben der anderen. Teise koha annaks Paani labürindile. Lisaks väärivad äramärkimist Elsa & Fred, Pariis, ma armastan sind, A scanner darkly, Mina ja sina ja kõik meie tuttavad, Mõttetu mees, Tee Guantanamosse, aga ka Tsotsi ja Pärast pulmi.
Mu ema lemmiku auhinda jagavad Liivast maja ja Hommikusöök Plutol. Teisel kohal on Teiste elu. Muide, ka meie geograafia õpetajale meeldis enim just Hommikusöök Plutol.

Järgmise aastani!