01/02: Valged sokid ja absint.
Category: On this day
Posted by: TheZin
Lugege veel!
*Kirjavead on tahtlikud ja lugeja ärritamiseks teksti paigutatud.*
*Nagu on ka loogika ja kõik muud vead, algupärane tekst on ideaalne, perfektne ja ületamatu*
Oli kolmeteistkümnes minut ja alarmid ei olnud undamist lõpetanud. Tegu ei olnud siiski õppusega nagu lootsid nii töötajad kui nende lapsed ja kõik teised väikelinna elanikud. Sellest oleksid pidanud kõik praeguseks aru saama. Hoone parklast oli kuulda mootorite käivitumist ja vilisevaid kumme. Oli ka kuulda kokkupõrkeid ja kaugemal ka plahvatust, kuid sellega vägivald piirdus. Suits, mis ukse alt välja voolas, üritas justkui tõestada inimeste lootusetut olukorda. Kuigi evakuatsiooniks määratud alad ja neid tähistav plaan oli ammu paigas võis koolide keldritest leida karjuvaid lapsi ja kirikutest mammakesi ja papakesi Vanataadi poole palvetamast. Keegi ei arvanud, et undamises seisab reaalne oht. Ärkavad pereemad tõmbasid mehe tugevamini kaissu ja kinnitasid kõrvamuhvid kindlamalt pähe. Taamalt võis näha linna vajumist pimedusse, kui otsustatid (asjatult) peavool linna välja lülitada, et takistada / vähendada paratamatut plahvatust.
"André, lõpp on siis käes, jah?" - ütles naljatades Reneé oma mugavalt aiatoolilt jalgu sirutades. "Rahu, ainult rahu," kostus vastuseks. "Järjekordne õppushäire, paar kilomeetrit kirdesse, vana Jaani küla lähedal, seal tehti sama moodi kuu tagasi ja seal, mis ta nüüd oligi, noh, see mis pealinna lähedal on, käisime seal eelmisel suvel, seal tehti nädal tagasi sama moodi. Hommikuks oli kõik rahulik. Tuli meelde, ka Mareki talu kõrval olevas jaamas, piiri lähedal, seal ... kurat see undamine võiks ära lõppeda. Kes ei ole veel aru saanud, et midagi toimub on kurt, magab liiga sügavalt, on lihtsalt loll või ammu maha pandud ja mullas puhkamas." Nagu nõiaväel lõppeski häiriv, korduv ja segav alarm, kui otsustati ka varuvool (taaskord asjatult) välja lülitada. "André, Vanapagan ise oled või?" "Ah, lõpeta ära. Kokkusattumus ning ei midagi muud. Naudi parem tähistaevast. Suvi on varsti täies hoos, siis ei ole enam üldse tähti näha. Päike loojus alles hetk tagasi, aga juba on tunda kuidas tahab teise ääre tagant pea välja pista - ega selle vastu ei saa jaam, jumal ega president." Reneé oli mõttesse jäänud ja küsis arglikult: "Mis siis, kui jaam päriselt plahvatab? Mis siis, kui see polegi õppus?" "Siis oleme me esimesed, kes sellest teada saavad. Ei oleks jõudnud me põgeneda ka tunnikese eest ning siis me ei teadnud sellest veel midagi." Verandal sõnu rohkem ei vahetatud, küll aga täitusid seal klaasid valge veiniga ja sama kiirelt ka kadus nende sisu.
"... ja ta riik tulgu. Aamen." "Aamen," vastasid palvetajad. Kirikust oli ööga saanud turuplats, kus kõik vanakesed (ja nende poolt kaasa tiritud noorukid) igast rahvusest ja soost otsisid lunastust nooruse pattutest. Preester lõpetas ja suunas pea altari poole. Kiirelt tulid vanakese suust ladinakeelsed palved, mida rahvas üritas innukalt jäljendada.
"Maja ees oli näha erkkollase bussi taustal kahte figuuri, mõlemal suits ees, aga ühel neist see ei sobinud - sellele vihjas pidev köhimine ja läkastamine. Suurema jope seljalt võis lugeda TAK ja vasaku rinnatasku klapilt Ivan, teisel oli seljas puhtad dressid ning tagatasku vahel olevast passist võisime lugeda Nikolai. See viimane jätkas köhimist ka siis kui Ivan üritas juttu alustada. "Pagana pihta, pidid see jama siin ja praegu juhtuma." Ta näppis innukalt rinnataskus olevaid paber-bro˛üüre ja sõnas: "Kaks nädalat veel ja ma oleksin sellest sitaaugust, mida enne koduks kutsusin, vaba olnud." Köhimist enam ei kostunud, kuid õhku ahmiv Nikolai, küsiva näoilmega, üritas rohkem infot saada. "Ameerika, Nikolai, saad aru? Hawaii - ilusad rannad, tibid ja õhtupoolikud. Muretu elu, aga ei. Türa küll, ei saa ilma sellise pasata elu käia," nähvas Ivan saatuse pihta. Taaskord üritas Nikolai küsimust esitava inimese näo pähe teha ja tõstis kaks sõrme. "Kuule, sa ei pea elu lõpu pärast suitsetama hakkama," ja krabas talt suitsu suult. "Kaks selle pärast, et teine pidi olema Mirjamile, aga tal on enda elu, pere ja probleemid. See ei ole tähtis, ma ei oleks julgenud temaga niikuinii rääkida. Teine oleks lõpuks sinu kätte jõudnud ja sa tead seda väga hästi," ja poetas teise pileti kaaslase hõlmataskusse süütades hetk hiljem teise tiku ja sütitanud sellega suitsu.
"Mis siin toimub?! Näidikud hüppavad edasi-tagasi, aga see suits ei ole ... me peaksime kõik ammu surnud olema," valges kitlis mees krabas aina uusi pabereid, mida masin talle ette söötis, ja jätkas põrandasse süviku kulutamist. "Kiiritus on laes, aga meie näod ei ole veel ära sulanud. Arusaamatu, lihtsalt ei klapi," karjus ta justkui enesele. Ta oli valinud halva vestluspartneri ega suutnud monoloogilisse dialoogi midagi lisada. "Rahune, Toomas," kostus naishäälel selja tagant. Toomas võpatas, kuna polnud naishääle omanikku, Marlat, veel enne seda hetke seal märganud. "Eelmisel suvel liigutasime tuuma sügavamale ja paigutasime tina- ja betoonseinad jälgimislabori ja reaktori vahele." "Miks ma sellest midagi kuulnud ei ole?! Mina, osakonna juht, pean teadma kõigist muutustest." Vastuseks sai Toomas vaid noogutuse.
Sisse tormas assistent. "Mis on!?" käratas Toomas. "Siin .. see tähendab tuuma .. tulge palun kaasa," ja juba oli saabujast saanud lahkuja ja kaks figuuri järgnesid talle kiiruga. Koridor venis ja venis kuni ette jäi kaks paari uksi, mis stiilselt lahti löödi, kui teadusrühm sisenes.
Seal ta oligi. Kõigile kallis, ilmatumalt tähtis tuumajaama tegevdirektor ja juhatuse esimees, täiesti paljas, kui välja arvata traditsioonilise koka müts, härra Pärt. Ta oli oma mugava tugitooli liftiga alla transportinud, koos kaasaskantava grilli, lahtikäiva laua, aiatoolide komplekti, pudeli Absindi, pitsikomplekti ja verivorstidega. Marla kattis silmad kuniks Toomas jõudis küsida: "Vabandage, kuid mida kuradit te siin teete?" (kuradit oli rõhutatult). "Tunnen ennast mugavalt." "Olge palun normaalne," nõudis Toomas ja otsis tegevdirektori riideid. "Mis eesmärgil? Kas me saaksime midagi teha? Kas oleks võimalik praegusel hetkel enam põgeneda? Kas keegi saab kunagi teada, mis siin täpselt toimus? Võibolla üldiselt, kuid meist ei jää midagi järele, kui juhtub see, mis ma eeldan, et juhtub." "Ei, aga.. ," ei jõudnud Toomas oma lauset lõpetada, kui paljas härrasmees end taaskord kehtestas: "Siis miks peaksin ma surema ebamugvas ülikonnas või külmas kabinetis? Siin on soe, sisseehitatud põranda soojendus, rahulikult saab grillida, mida ma juba viimased kümme minutit olen teinud. Alguses oli natuke suitsuga probleeme, see levis ka kindlasti teie laborisse ja selle pärast ma tõesti vabandan, kuid mulle väga meeldivad verivorstid." Juhatuse esimees sügas ennast ja asetas jalad uraaniumhoidla äärele. "Aga härra, radiatsioon ..." "Ei loe enam. Mõjub hiljem, kui meid enam ei huvita."
Stiilselt avatud uksed olid jõudmas taaskordsele sulgnemisele ja tegid seda peaaegu täielikus vaikuses. Kuulda oli ainult püsivat raginat, mida tekitas reaktor ja tema ülekuumenemine, verivorstide sisisemist tulisel grillil. Samuti võis tajuda riiete kukkumist põrandale ja nelja pitsi lauale asetamist, nende täitumist ja peatset tühjenemist.
*Kirjavead on tahtlikud ja lugeja ärritamiseks teksti paigutatud.*
*Nagu on ka loogika ja kõik muud vead, algupärane tekst on ideaalne, perfektne ja ületamatu*
Oli kolmeteistkümnes minut ja alarmid ei olnud undamist lõpetanud. Tegu ei olnud siiski õppusega nagu lootsid nii töötajad kui nende lapsed ja kõik teised väikelinna elanikud. Sellest oleksid pidanud kõik praeguseks aru saama. Hoone parklast oli kuulda mootorite käivitumist ja vilisevaid kumme. Oli ka kuulda kokkupõrkeid ja kaugemal ka plahvatust, kuid sellega vägivald piirdus. Suits, mis ukse alt välja voolas, üritas justkui tõestada inimeste lootusetut olukorda. Kuigi evakuatsiooniks määratud alad ja neid tähistav plaan oli ammu paigas võis koolide keldritest leida karjuvaid lapsi ja kirikutest mammakesi ja papakesi Vanataadi poole palvetamast. Keegi ei arvanud, et undamises seisab reaalne oht. Ärkavad pereemad tõmbasid mehe tugevamini kaissu ja kinnitasid kõrvamuhvid kindlamalt pähe. Taamalt võis näha linna vajumist pimedusse, kui otsustatid (asjatult) peavool linna välja lülitada, et takistada / vähendada paratamatut plahvatust.
"André, lõpp on siis käes, jah?" - ütles naljatades Reneé oma mugavalt aiatoolilt jalgu sirutades. "Rahu, ainult rahu," kostus vastuseks. "Järjekordne õppushäire, paar kilomeetrit kirdesse, vana Jaani küla lähedal, seal tehti sama moodi kuu tagasi ja seal, mis ta nüüd oligi, noh, see mis pealinna lähedal on, käisime seal eelmisel suvel, seal tehti nädal tagasi sama moodi. Hommikuks oli kõik rahulik. Tuli meelde, ka Mareki talu kõrval olevas jaamas, piiri lähedal, seal ... kurat see undamine võiks ära lõppeda. Kes ei ole veel aru saanud, et midagi toimub on kurt, magab liiga sügavalt, on lihtsalt loll või ammu maha pandud ja mullas puhkamas." Nagu nõiaväel lõppeski häiriv, korduv ja segav alarm, kui otsustati ka varuvool (taaskord asjatult) välja lülitada. "André, Vanapagan ise oled või?" "Ah, lõpeta ära. Kokkusattumus ning ei midagi muud. Naudi parem tähistaevast. Suvi on varsti täies hoos, siis ei ole enam üldse tähti näha. Päike loojus alles hetk tagasi, aga juba on tunda kuidas tahab teise ääre tagant pea välja pista - ega selle vastu ei saa jaam, jumal ega president." Reneé oli mõttesse jäänud ja küsis arglikult: "Mis siis, kui jaam päriselt plahvatab? Mis siis, kui see polegi õppus?" "Siis oleme me esimesed, kes sellest teada saavad. Ei oleks jõudnud me põgeneda ka tunnikese eest ning siis me ei teadnud sellest veel midagi." Verandal sõnu rohkem ei vahetatud, küll aga täitusid seal klaasid valge veiniga ja sama kiirelt ka kadus nende sisu.
"... ja ta riik tulgu. Aamen." "Aamen," vastasid palvetajad. Kirikust oli ööga saanud turuplats, kus kõik vanakesed (ja nende poolt kaasa tiritud noorukid) igast rahvusest ja soost otsisid lunastust nooruse pattutest. Preester lõpetas ja suunas pea altari poole. Kiirelt tulid vanakese suust ladinakeelsed palved, mida rahvas üritas innukalt jäljendada.
"Maja ees oli näha erkkollase bussi taustal kahte figuuri, mõlemal suits ees, aga ühel neist see ei sobinud - sellele vihjas pidev köhimine ja läkastamine. Suurema jope seljalt võis lugeda TAK ja vasaku rinnatasku klapilt Ivan, teisel oli seljas puhtad dressid ning tagatasku vahel olevast passist võisime lugeda Nikolai. See viimane jätkas köhimist ka siis kui Ivan üritas juttu alustada. "Pagana pihta, pidid see jama siin ja praegu juhtuma." Ta näppis innukalt rinnataskus olevaid paber-bro˛üüre ja sõnas: "Kaks nädalat veel ja ma oleksin sellest sitaaugust, mida enne koduks kutsusin, vaba olnud." Köhimist enam ei kostunud, kuid õhku ahmiv Nikolai, küsiva näoilmega, üritas rohkem infot saada. "Ameerika, Nikolai, saad aru? Hawaii - ilusad rannad, tibid ja õhtupoolikud. Muretu elu, aga ei. Türa küll, ei saa ilma sellise pasata elu käia," nähvas Ivan saatuse pihta. Taaskord üritas Nikolai küsimust esitava inimese näo pähe teha ja tõstis kaks sõrme. "Kuule, sa ei pea elu lõpu pärast suitsetama hakkama," ja krabas talt suitsu suult. "Kaks selle pärast, et teine pidi olema Mirjamile, aga tal on enda elu, pere ja probleemid. See ei ole tähtis, ma ei oleks julgenud temaga niikuinii rääkida. Teine oleks lõpuks sinu kätte jõudnud ja sa tead seda väga hästi," ja poetas teise pileti kaaslase hõlmataskusse süütades hetk hiljem teise tiku ja sütitanud sellega suitsu.
"Mis siin toimub?! Näidikud hüppavad edasi-tagasi, aga see suits ei ole ... me peaksime kõik ammu surnud olema," valges kitlis mees krabas aina uusi pabereid, mida masin talle ette söötis, ja jätkas põrandasse süviku kulutamist. "Kiiritus on laes, aga meie näod ei ole veel ära sulanud. Arusaamatu, lihtsalt ei klapi," karjus ta justkui enesele. Ta oli valinud halva vestluspartneri ega suutnud monoloogilisse dialoogi midagi lisada. "Rahune, Toomas," kostus naishäälel selja tagant. Toomas võpatas, kuna polnud naishääle omanikku, Marlat, veel enne seda hetke seal märganud. "Eelmisel suvel liigutasime tuuma sügavamale ja paigutasime tina- ja betoonseinad jälgimislabori ja reaktori vahele." "Miks ma sellest midagi kuulnud ei ole?! Mina, osakonna juht, pean teadma kõigist muutustest." Vastuseks sai Toomas vaid noogutuse.
Sisse tormas assistent. "Mis on!?" käratas Toomas. "Siin .. see tähendab tuuma .. tulge palun kaasa," ja juba oli saabujast saanud lahkuja ja kaks figuuri järgnesid talle kiiruga. Koridor venis ja venis kuni ette jäi kaks paari uksi, mis stiilselt lahti löödi, kui teadusrühm sisenes.
Seal ta oligi. Kõigile kallis, ilmatumalt tähtis tuumajaama tegevdirektor ja juhatuse esimees, täiesti paljas, kui välja arvata traditsioonilise koka müts, härra Pärt. Ta oli oma mugava tugitooli liftiga alla transportinud, koos kaasaskantava grilli, lahtikäiva laua, aiatoolide komplekti, pudeli Absindi, pitsikomplekti ja verivorstidega. Marla kattis silmad kuniks Toomas jõudis küsida: "Vabandage, kuid mida kuradit te siin teete?" (kuradit oli rõhutatult). "Tunnen ennast mugavalt." "Olge palun normaalne," nõudis Toomas ja otsis tegevdirektori riideid. "Mis eesmärgil? Kas me saaksime midagi teha? Kas oleks võimalik praegusel hetkel enam põgeneda? Kas keegi saab kunagi teada, mis siin täpselt toimus? Võibolla üldiselt, kuid meist ei jää midagi järele, kui juhtub see, mis ma eeldan, et juhtub." "Ei, aga.. ," ei jõudnud Toomas oma lauset lõpetada, kui paljas härrasmees end taaskord kehtestas: "Siis miks peaksin ma surema ebamugvas ülikonnas või külmas kabinetis? Siin on soe, sisseehitatud põranda soojendus, rahulikult saab grillida, mida ma juba viimased kümme minutit olen teinud. Alguses oli natuke suitsuga probleeme, see levis ka kindlasti teie laborisse ja selle pärast ma tõesti vabandan, kuid mulle väga meeldivad verivorstid." Juhatuse esimees sügas ennast ja asetas jalad uraaniumhoidla äärele. "Aga härra, radiatsioon ..." "Ei loe enam. Mõjub hiljem, kui meid enam ei huvita."
Stiilselt avatud uksed olid jõudmas taaskordsele sulgnemisele ja tegid seda peaaegu täielikus vaikuses. Kuulda oli ainult püsivat raginat, mida tekitas reaktor ja tema ülekuumenemine, verivorstide sisisemist tulisel grillil. Samuti võis tajuda riiete kukkumist põrandale ja nelja pitsi lauale asetamist, nende täitumist ja peatset tühjenemist.
Malcolm Lincoln wrote:
Nagu nende apokalüptilistel teedel kondavate tekstidega tavaliselt, on liigne äratuntavus - neid on nii ja liiga palju tehtud.
Kuigi sisu on nagu ta on, võin ma kiituseks öelda, et täitsa mõnusa atmosfääri ja üsna hea pildi loob küll.
Plusspunkt ka selle eest, et see on üks mu lemmikteemasid, millele mulle meeldib nii mõelda, sel teemal kirjutada kui ka kõiksugu filme ja sarju vaadata.