Malcolm Lincoln

27/02: KÜLALISKIRJUTAJA - Koolist

Avaldan siin ühe artikli, mille maailma jaoks kaduma minek oleks kohutav tragöödia.

Autoriks on Tõnis Tootsen a.k.a. Kriips ja kirjutatud on see tekst juba mitu kuud tagasi. Autogramme jagab ta 21. kooli 11B garderoobi juures hommikuti kella 8 ajal.

Minu poolt aplaus, teistele meeldivat lugemist.

Koolist
Tõnis Tootsen

Olenevalt teemast kipun ma olema palju parem jutu- kui kirjamees. Eriti siis, kui ma pean kirjutama millestki sellisest, mis mind sügavalt puudutab ja - tõsi - tihtipeale raevu ajab. Täna kirjutan koolist.
Alustuseks tahaksin ma välja tuua ühe lõigu oma armsast bioloogiaõpikust, mille ette on uhkelt märgitud, et "õpik vastab riiklikule õppekavale". Ja tõepoolest. Tegemist on suisa geniaalse teosega, mis vastab mitte ainult õppekavale, vaid nii mõnelegi küsimusele, mis ühel normaalsel inimesel elu jooksul kindlasti tekib. Näiteks küsimus "Mis on tsentrosoom?". No kes meist ei oleks endalt just seda küsinud - kas siis näiteks parasjagu hajameelselt hommikukohvi lürpides või hoopistükkis liiklusummikus passides. Ja bioloogiaõpikus ei pea pettuma. Piisab vaid sellest, et avada 63. lehekülg ning just sealt leiamegi oma küsimusele ammendava vastuse, mis paneb vaat et tükiks ajaks suu lukku. Loomarakus on üks tsentrosoom. See on moodustunud kahest tsentrioolist. Kumbki tsentriool koosneb 27 valgulisest mikrotuubulist, mis on kolmekaupa ühinenud ja moodustavad üheksa gruppi. Tekib vaid neli küsimust: mis see tsentrosoom siis ikkagi on? mis on tsentriool? mis on mikrotuubul? ja lõpuks - mis on riiklik õppekava? Viimane küsimus huvitab mind tegelikult kõige rohkem. Vastust sellele küsimusele ma tean. See on midagi, mis on idioodi järjepidavusega vähemalt pooled päevad minu (ja paljude teiste saatusekaaslaste) elust tuksi keeranud. Omaenda süü! No tõepoolest! Mis ma ronisin sinna keskkooli? See on midagi, mida ka õpetajad ei väsi rõhutamast: "See on teie vaba valik! Ise tulite siia!" No kui ma oleks teadnud, mis toimuma hakkab, siis ega ikka ei oleks tulnud küll. Oleksin, kellu peos ja keel suunurgast tilpnemas, müüre ladunud ja lõppkokkuvõttes ikkagi rohkem teinud kui senimaani. "Ise tulite siia!". Mida veel? "Nüüd kannatage, jobud! Hehe! Saite, mis tahtsite!" See "ise tulite siia" väljendaks justkui seda, et (kesk)kool on juba iseenesestmõistetavalt üks pappseintega pommivarjend. Selle asemel, et rahulikult selgitada, miks keskkoolis omandatav niivõrd hea ja tore on, on muidugi vaja nähvata.
Paljud õpetajad ei oskagi seletada, miks nende ainet vaja on. Või miks seda ainet õppima peaks. Keemiaõpetaja käest ei ole veel keegi julgenud küsida, küll aga on olnud matemaatika- ja bioloogiaõpetaja selged vastused: "Sest peab." Pole just kõige parem motivatsioon õppimaks pinotsütoose ja fagotsütoose, eksponentvõrrandeid ja erinevaid logaritme. Et omaenda südametunnistust puhtana hoida pean siiski oma uuele matemaatikaõpetajale au andma. Kui on küsitud, et kus sellist asja ka igapäevaelus rakendada saaks, siis - kurat võtaks - ta ikkagi katsub vastata kah. Mõnikord vähem keerutades, mõnikord rohkem, aga see annab tõepoolest õpitavale mingisugusegi väärtuse. Amiinide struktuuri (muidugi ka sinna juurde kuuluvate põnevamate võrrandite) ja kloroplastide ehituse õppimist on muidugi tunduvalt raskem õigustada (sellest tulenevalt ka väärtustada) ja seepärast ongi nii välja kujunenud, et sellised ained nagu bioloogia ja keemia, ained, mis teoorias võiksid tegelikult olla väga huvitavad ja harivad, isegi - mõnes mõttes - jumalikud, need ained on selle asemel masendavad, depresseerivad, rusuvad... Kuidas kellelegi, muidugi. Oleks ma kaval mees, mõtestaks ma kõik enda jaoks ilusti lahti. Mõtleks ise välja, miks mul kõike seda pahna vaja on, ja õppimine läheks (vähemalt teoorias) nagu lepase reega. Aga ma ei ole kaval mees. Ja ka õpetajad ei suuda oma aintete õppimise vajalikkust õigustada.
Ja mis siis saab? Saabki see, mis praegu on. Väike protsent õpilasi saavad suurepäraselt kõigega hakkama. Vanajumal on neile kinkinud hea pea ja fagotsütoos lausa sulab ajukäärude vahele. Järgmine seltskond õpilasi lohistab endid esimeste järel. Neil pole niivõrd helged pead, aga halbu hindeid (või tihtipeale isegi "nelju") ei soovita sellegipoolest saada. Seepärast haagitakse ennast esimeste taha ja saadakse samuti ilma probleemideta hakkama. Kolmas grupp tahab (kesk)koolist lihtsalt kuidagi läbi vingerdada. Need haagivad ennast kuidagi esimese või teise seltskonna sappa, kuidas parasjagu tahtmine ja võimalus on, ja lohisetakse rõõmsalt nende järel. Neljas seltskond koosneb sellistest tüüpidest, kes on lohisemisest väsinud või on "poole kohaga" siiski kolmandas grupis. Kuna kool on tahes tahtmata ühiskonna väike mudel, siis ei taha ma mõeldagi, mis iga päev mu ümber toimub. Noh... olgu, mis on. Vähemalt grupitamise, liigitamise, lahterdamise ja tabelite koostamise olen ma koolis veedetud aja jooksul suurepäraselt selgeks saanud.
Mis oleks parem variant? Ei oska täpselt öelda. Ükski süsteem ei suudaks kõiki inimesi rahuldada. Juba sõna "süsteem" ise välistab selle. Mul on siiski soovitusi, mis hetkeseisuga jäävad kahjuks pigem sinna ulme-valdkonda kui helgesse tulevikku.

1) Aitab numbritest. Selle asemel, et õpilase tugevad küljed välja otsida ja neid arendama hakata, tegeletakse numbrite ladumise, lahterdamise ja edetabelite koostamisega. Kui läbikaheline õpilane koolist välja kupatatakse, siis tõepoolest - ta võib olla laisk või, ütleme otse välja, puhta loll - aga vaevalt, et kool on eriti pingutanud, et selle õpilase tugevaid külgi arendada. Ja meil kõigil on omad tugevad küljed.
2) Rohkem valikuvabadust. Kahe aastaga saab keemia põhitõed selgeks teha küll. Kahe aastaga saab selgeks ka see, kas keemia meeldib või mitte. Sellest ei piisa, kui pärast põhikooli õpilased eri klassidesse laiali puistata. Sisuliselt jääb kõik ikka samaks. Kõik õpivad samu asju. Siin on muidugi kohe probleem - kõik teevad riigieksami ja kui klassiti eri ainete õppimist liigselt süvendada, siis muutuksid ka eksamitulemused ebaühtlasteks, inimesed saaksid üksteisest suuresti erineva hariduse ja see oleks ju loomulikult lausa katastroof. Ühesõnaga - kui rohkem valikuvabadust anda, siis peaks tervet süsteemi väga suurel määral muutma. Ja kes seda ikka viitsib teha, kui ratas juba kord veerema on pandud.
3) Rohkem inimlikkust. Ma olen väsinud sellest, et õpilased vihkavad õpetajaid ja vastupidi - õpetajad valivad välja need õpilased, keda nad mingi erilise väiklase vihaga iga tund mõnuga peedistavad. Aga pole ka midagi imestada. Kui vaadata, kui palju õpilasi ühes linnakooli klassis korraga koos on, kuidas see pidev hindamine käib, mida kõike õpetatakse ja millele rõhku pannakse, suur koormus nii õpilastel kui ka õpetajatel... Konfliktidele viljakamat pinnast annab otsida. Ja nii ongi pahatihti kõigil halb olla.
4) Õpetada asju, mida päriselt ka vaja läheb. Olgu pealegi - kõik tuleb kasuks. Iga korjatud killuke on omamoodi aare (ja mis siin salata - äraütlemata vahva on kõiki neid ahelisomeeride, asendiisomeeride ja ahelasendiisomeeride struktuurivõrrandeid koostada), aga kui selliste "killukeste" korjamine tundub vastumeelse ja mõttetuna, siis on sellest rohkem kahju kui kasu. Teadmisi peaks vastu võtma neist samal ajal siiralt rõõmu tundes, neid hinnates. Julgen väita, et õppimine ei pea alati olema vastumeelne tegevus. Praegune olukord on selles mõttes küllaltki nukker.
5) Õpetada endast ja teistest lugu pidama. Praegu koolimaja peal ringi käies, väiksemate juttu kuulates ja käitumist jälgides. Lapsed on toredad küll, aga tihti on tunne, et midagi on kuskilt puudu jäänud... või juurde tulnud. Ja kool on midagi tegemata jätnud. Ei saa siin ainult kodust kasvatust süüdistada. Eks õpilaste poolt palavalt vihatud kõnekäändki ütle: kool on õpilase teine kodu. Kasvatusliku poole pealt on igal juhul väga suured puudujäägid.
6) Tutvustada inimesi mõtlemise imelise maailmaga. Asjadele ja nähtustele antud nimetusi on võrdlemisi lihtne pähe õppida. Mõelda on tunduvalt raskem. Inimene võiks pärast keskkooli lõppu olla suurema mõttevõimega kui dekoratiivne aiapäkapikk. Aga pelgalt mõttevõimest ei piisa; ei tohi ära unustada ka seda, et kool mängib olulist rolli nende mõtete headeks ja heatahtlikeks kujundamisel.
7) Mõelge ise kah midagi välja. Ja kindlasti joonistage, lõigake ja kleepige midagi haridusministeeriumi jaoks. Neil on seal muidu väga igav.

Kui kõigega ära harjuda, siis pole väga vigagi. Ja inimene ju teadupärast harjub kõigega. Isegi poomisega - alguses sipleb küll, aga hiljem jätab järele. Aga miks puua? Mina olen selle kooli kadalipu pea-aegu et läbi teinud. Ja ma võin vaid loota, et järeltulevatel põlvedel saab lihtsam olema.



Jah, ma tean, aga lootus sureb viimasena.




Ole vait.