Comments

25/03: Erik

Üle mõne aja üks jutuke. Ei hakkagi pikemalt sisse juhatama. Head lugemist.

Erik
Malcolm Lincoln
24.03.2007

Kas te olete kunagi vaadanud otse taevasse, tähtede poole? Naelutanud oma pilgu lihtsalt mõneks hetkeks oma tavapärasest silmvaatepiirist ülespoole. Kui rahustav võib olla jälgida sinetavat kevadtaevast. Kui inspireeriv võib olla silmitseda tähtedega pikitud sügisöötaevast. Aga kui valusalt võib ümbritsev elu seda pilti rikkuda, end taas vaataja teele seada, temast üle rulluda. Kui suurel kiirusel võib tavapärane elu taas unistustesse tungida. Kiirusel kaheksakümmend viis kilomeetrit tunnis koguni – just nii kiirelt lähenes must Audi keset asfaltteed lamavale ja taevasse vaatavale Erikule.
See polnud esimene kord kui Erik niiviisi võlutult taevast vaatama jäi. Aga ta oli selle vahepeal unustanud. Polnud aastate jooksul kordagi oma pilku piisavalt tõstnud. Kui veider see talle nüüd näis. Tihti oli ta vaadanud taevasse lapsepõlves, vanavanemate talus. Millised suved tantsisklesid nüüd tema mälestustes, jagades kõigi tema aistingutega vahepeal ununenud värve, lõhnu, hääli. Erik oli pidevalt lamanud heinakuhja otsas, mõlemad silmad ainiti taevas, otsides mõnda langevat tähte. Igal õhtul, lõpetanud raamatute lugemise – luges ta kõike, mida suutis leida lennunduse kohta, sest piloodiks tahtis ta ju saada – ja lakas endale loodud väikeses töökojas tegutsemise – sest igal piloodil peab ju olema oma lennuk – oli ta jooksnud majast mõnisada meetrit eemale laiuvale põllule ja seadnud end naerda rõkates sisse sellesama heinakuhja otsas. Nähes taas langevat tähte, edastas ta taas ühe ja sama soovi – ma tahan lennata.
„Mis pagana lennata?“ oli vanaisa alati küsinud, silmitsedes altkulmu Eriku töökojas valitsevat segadust, „lennata, hah, kui sa siin edasi oma masinatega jukerdad, siis su esimene ja viimane lendamine tuleb õhku lendamine.“
Erik ei vastanud. Mida pidanukski kaheksaastane poisiklutt vastama. Pealegi polnud tähtis, mis vanaisa arvab, ta oli alati olnud toriseja.
„Ära nüüd tõrele lapsega,“ naeratas vanaema, manades näole lahke naeratuse.
„Jah, muidugi, eit, sinu poolest saagu nad kõik neiks pagana kosmunautideks ja pilootideks ja mis need peened nimetused kõik on. Tööd on vaja teha, mitte kusagil kuu ja päikese vahel sõeluda,“ moraalitses vanaisa, „õhku lendad nende masinate ja ainetega jukerdades, ma ütlen, õhku lendad.“
Elu kuri iroonia oli see, et vanaisa oli see, kes õhku lendas. Tähistanud just oma kaheksakümnendat sünnipäeva, tegi ta garaa˛is suitsu, visates pärast koni ette vaatamata enda taga laiuvasse bensiiniloiku, mis oli levinud ka auto alla.
Peale seda käis Erik maal vaid mõne üksiku korra. Rohkem ta seal ühtki suve ei veetnud. Ju kartsid vanemad, et last võib lähedase surmakoht traumeerida. Tihti kuulis Erik ema ja isa tülitsemas, mida vanaemaga teha. Üksi jäänuna ei saanud ta ju majapidamisega hakkama.
Eriku töökoda ei huvitanud kedagi. Ja miks pidanukski – küllap on iga laps kunagi midagi ehitanud, on siis vaja kõike säilitada. Aga Erik igatses sinna. Nagu igatses ta oma heinakuhja ja taevast selle kohal. Miskipärast ei suutnud ta enam üles vaadata – alati tundus talle, et see ei ole seesama taevas. Kusagil ei paistnud taevas nii ilusana kui Eriku heinakuhja otsast.
„Rumal jutt,“ hakkas ema sõbralikult naerma, „taevas on igalpool ühesugune.“
„Ei ole,“ oskas Erik vaid vastata. Ei hakanud ta tol päeval emale seletama, et too ei oska lihtsalt vaadata. Ega too kuulanukski. Erik oli rahul sellega, et sai mõned korrad suve jooksul taas vanaema juurede ja oma lemmikkohti külastada. Siis pandi vanaema vanadekodusse. Talusse ei jäänud kedagi.

„Poiss on meil tubli. Täiskasvanulik. Ma ei oleks iialgi arvanud, et ta...oh, nad kasvavad tänapäeval nii kiiresti,“ mõtiskles ema voodil, pea isa süles, lamades.
Isa tõmbas mõtlikult piipu, köhatas kergelt ja pidi nõustuma: „Erik on tõepoolest väga rahulikult üle elanud nii Rolandi surma kui talu müükipaneku.“ Nad kallistasid pikalt ja hellalt.
Kordagi ei nähtud Eriku näol pisaraid. Ta oskas neid varjata. Nuttis ta vaid õhtul, kui vanemad olid juba eemal, tuli kustutatud, hääled vaikinud. Ta nuttis vaikselt ja pikalt.

„Tore kui elus ei oleks sellist asja nagu kool,“ sisistas Erik.
„Aga mida sina siis teha tahaksid?“ küsis õpetaja Merivoo talle sõbralikult naeratades. Ega Erik ei osanudki midagi öelda. Tegelikult teadis ta väga hästi – ta tahtis teada, kas kõik vanaisad on torisejad ja tõredad. Ta tahtis teada, kas kõik vanaemad on leplikud. Ta tahtis teada, kas lapsevanemad nutavad. Ta tahtis teada, mitu tähte on taevas. Ja ta tahtis lennata. Lennata tahtis ta üle kõige.
„Hohoho, lenduripoiss,“ naeris arst. See oli imelik naer. Erik jälgis väikesest peale inimeste naermist, ta arvas end eristavat südamest naermist, rõõmust naermist, naljast naermist, moe pärast naermist, naermise pärast naermist. Arst naeris aga tõsise näoga – lihtsalt naeris, ilma et midagi naljakat oleks olnud. Miks ta naeris, seda ei saanud Erik kunagi teada. Seda tahtnuks ta teada, aga vastust ei osanud anda ei ema ega isa ega õpetaja Merivoo. „Inimesed on väga erinevad,“ oli vanaema alati öelnud, „Jumal on meid kõiki erinevaks teinud. Seda tuleb hinnata. Kes neid ikka kõiki mõistaks, aga ära selle pärast veel hukka mõista.“
Erik ei mõistnudki hukka. Aga ei mõistnud ta ka, miks arst iga natukese aja tagant samasuguse naeru kuuldavale tõi. Tundus ta ju kurva inimesena, sest tema suunurgad olid pidevalt alla suunatud. Ja ka tema ametis ei olnud midagi naljakat.
Ka siis ei mõistnud Erik hukka, kui arst talle teatas, et piloodiks ta ei saa – silmad olevat Erikul kaasasündinult liialt nõrgad.
„Aga tähti ma ju näen,“ venitas Erik, varjates klimpi kurgus.
Seesama naer. Ja ei ühtki mõistlikku vastust.

Elu kurja irooniat mekkis Erik üsna varakult ja läbi aastate üha tihemini. Ei, tal ei õnnestunud näha mõnda pintsaklipslast kraapimas lotopiletist miljonivõitu, konstateerimas oma elu ilusaimat päeva, et siis samal ristmikul auto alla jääda, seda ei. Kuid ta märkas lootust ja pettumust pisiasjades. Eriti siis kui talle räägiti unistustest ja nende täitumisest.
Kord seletas naabermaja Joonas talle, et ka üksik park paneelelamute vahel sümboliseerib lootust ja puutumatust. Et see üksik tärkav lill tähistab uue elu algust. Ja tõepoolest, üks suur kollane õis ilmutas end maailmale, kinkides oma ilu kõigile, kes oskasid vaadata.
Aga see ei rõõmustanud Erikut. Emal ja isal oli ühes asjas õigus – ei ole head ilma halvata ja halba ilma heata. Nagu ka selles, et vahel ei ole midagi teha, tuleb eluga kaasa minna ja kõike ei saa, mida tahad. Erik tahtnuks mõelda midagi sama ilusat, nagu onu Joonas, kelle silmadest paistis lootust. Aga läbi pargi ehitati kahte maanteed ühendav vahesõlm, ühele poole parkla ja teisele kiirtoidurestoran. Onu Joonas sai rabanduse. Hiljem, halvatuna, kui ta ei saanud enam rääkida ega käsi-jalgu liigutada, kadus päev päevalt tema silmist lootusesära. Kuni seda enam polnud.
Aga kõik teadsid, et Erik on väga täiskasvanulik poiss. Polnud ju keegi teda kunagi nutmas ega isegi nuuksumas näinud.

Üheksandaks klassiks oli selgeks saanud, et Eriku nägemine üha halveneb. Keegi teda prillide pärast ei narrinud, seega olid vanemate südamed rahulikud.
„Maailm on sinu,“ tavatses isa kavalalt naeratades öelda.
Erikule meenus iga kord arsti naer. „Hohohoh, lendurpoiss.“ Kas isa üldse mäletas, et Erik tahtis lennata, lennata tähtede poole.
„Nii on, nii jääb,“ oli öelnud Kerstin, Eriku tüdruksõber kaheksanda klassi lõpul, „ära üritagi, vanemad ei saa nagunii aru. Ma arvan, et tuleb teha, nagu enda süda ütleb.“ Kuid kes ikka saab aru, kui öelda neile, et tahad tähtede juurde. Või et ei alati ega vahel tule leppida asjadega, mis ei meeldi.
Keegi poleks aimanud, et kümnes klass jääb Erikule viimaseks.
„Õpilane Harakas, palun tahvlile etüüni kolm isomeeri,“ kuulutas keemiaõpetaja. Erik seisis pikalt tahvli ees ning joonistas siis sinna ühe suure taevatähe.
„See on hea,“ ütles ta, „aga ma ei oska eriti joonistada. Järgmine võiks tahvlile veel midagi head joonistada“
Milliseid emotsioone võinuks lugeda õpetaja punaselt näolt, nii enne kui peale seda kui ta Eriku klassist välja saatis. Keegi ei küsinud ega hoolinudki, et Kerstin oli Eriku samal nädalal maha jätnud. Võibolla polnud sel ka tähtsust. Aga kooli Erik rohkem oma jalga ei tõstnud. Ei lugenud ema nutmine ega isa karjumine.

Rohkem ei mõelnud Erik ei lendamisest ega tähtedest.
„Töökäsi on meil alati vaja,“ oli ainus midagi lugev lause - selle ütles talle ühe väikese pealinnast väljas asuva pressvormitehase juhataja. Ja oma kätega Erik midagi teha oskas – polnud ta suurt osa oma lapsepõlvest vanavanemate talu lakas erinevaid asju konstrueerides ja leiutada püüdes ilmaasjata veetnud.

Aastad möödusid uskumatu kiirusega. Eriku päevad olid sarnased. Ta ärkas ühe töökaaslasega kahepaele üüritud korteris, sõitis tööle, tegi tööd, saatis õhtu mööda kodus lugedes, telekat vaadates või sõpradega mõnes pubis istudes ning läks magama. Lisaks oli ta märganud, et oli torisema hakanud. Seda oli Erik väikesena kõige vähem sallinud, nii isa kui vanaisa puhul.
Erik vaidles pidevalt töökaaslastega. Kord poliitikast, kord jalgpallist, kord muusikast. Aga see ei huvitanudki teda – lihtsalt aeg möödus nii rutem, oli võimalus end kuidagi rakendada. Ühe toreda tüdrukuga tutvus ta – Riinuga. Kui Erik oli arvama hakanud, et armastab toda, tuli välja, et Riinul oli ühes väikelinnas mees, kelle juurde ta peale pikka palumist ka tagasi läks. Elu kuri iroonia, mõtles Erik, esimest korda mitme aasta jooksul midagi kõigi lihaste ja luudega tundes – valusat kibestust ja pettumust.
Ema ja isaga kohtus Erik harva. Ema oli nukker, ka Erikut kallistades. Samuti oli isa tõsine, pettunud, isegi Erikule edu soovides.
Erikut see väga ei liigutanud. Miski ei liigutanud. Kergem oli mitte tunda. Pealegi, talle meeldis omaette isiklikke mõtteid vaagida. Polnud kellegi teise asi.
Kõige hullem oli ammendumine. Elu ammendumine. Elu, mida ta veel näinudki polnud. Kuid mida ta nii hästi tundis.

Ühel õhtul oli Erik ainsana Reinu Pubisse jäänud. Üksi nurgalauas istudes ja viimast õlletoopi tühjendades tundis ta end üksikumana kui kunagi varem. Ta tahtis välja. Ainult välja, välja, välja. Hetk hiljem oksendas ta maja taga.
„Paha olla?“ küsis käre hääl selja tagant. Erik ei vastanud. Tegu oli suvalise rekkajuhiga, kes nüüd väikest suitsupausi tegi.
„Jõid liiga palju?“ kõlas uus küsimus. Erikule meenus, et ta oli joonud vaid paar toopi õlut.
„Ei.“
„Nojah. Veider, et sellisel õhtul siis nii paha hakkab. Ilm on soe. Kuula – rohutirtsude sirinat kostab. Ja milline taevas – vaata ainult - samumeie, ma olen õnnelik, et ostustasin siin pausi teha.“ Erik ei vaadanud ega kuulanud. Ta keeras selja ja läks eemale. Samasugune loll hülgemöla, mõtles ta, kõik olid talle sama juttu rääkinud. Et maailm on tema. Et kõik on hästi. Et tuhanded teed ja sajad võimalused. Ja lõpuks oli ainult vanaisal õigus olnud.
Erik tuigerdas lihtsalt eemale. Minema. Mööda teed. Kaugele. Ei tahtnud enam sinna jääda. Väiksena oli ta alati mõelnud, et kes on need inimesed, kes üksi kuhugi kõnnivad või millegi, iseenda või maailma eest põgenevad ning miks. Ega ta praegugi mõistnud, lihtsalt ängistav oli.
Erik kukkus. Tee peale. Valus ei olnud.
Ta avas silmad.

See polnud esimene kord kui Erik niiviisi võlutult taevast vaatama jäi. Aga ta oli selle vahepeal unustanud. Polnud aastate jooksul kordagi oma pilku piisavalt tõstnud. Kui veider see talle ikka näis. Need tähed... kui palju neid oli. Mis tähtsust sel oli, kui palju. Erik kaotas viimasegi mõttelõnga. Aga tal ei olnud enam paha olla. Talle kumasid alles hiljuti öeldud rekkajuhi sõnad: ja milline taevas – vaata ainult.

Aga kui valusalt võib ümbritsev elu seda pilti rikkuda, end taas vaataja teele seada, temast üle rulluda. Kui suurel kiirusel võib tavapärane elu taas unistustesse tungida. Kiirusel kaheksakümmend viis kilomeetrit tunnis koguni – just nii kiirelt lähenes must Audi keset asfaltteed lamavale ja taevasse vaatavale Erikule. Erik seda ei märganud. Ta tajus valgust, siis tundis tuulevoogu, hetkeks kuulis mootorimürinat. Siis oli auto juba eemal – kihutas edasi.
Elu iroonia.

Erik naeratas. Siis ta naeris. Südamest.

Comments made

Unistused on ju mõeldud vaid unistusteks.
Nende väljamõtlemine on loomulik, olemus puhas, jahtimine üllas, kättesaamine võimatu, kaotamine paratamatu.

Aga need üksikud hetked, nagu meie sõber Erik aru sai, võivad muuta need sama reaalseks kui Päike, Kuu ja George W.
Lahe lugu ainult Joonasest oli kahju.
26/03 01:56:14
Minu meelest Sinu parim jutt üldse. Väga meeldis lõpp ja ka algus, kui Erik veel väike poisike oli. Poole lugemise pealt kujutasin ma ette, et Sa kirjutad kunagi raamatu sellest samast tegelasest nagu Väike Illimar vms. Enne lõppu oli mu hetkevaimustus juba kadumas aga õnneks tõi lõpp selle siiski tagasi.
Suutsid mängida minu emotsioonidega, millega Sa varem vist toime ei ole tulnud.
Joonas...Joonase surm oli naljakas ja millegipärast tundus mulle naeruväärne tema lootuse kaotus vahesõlme ehitamise pärast, kui need üldse kuidagi seotud olid.
See selleks...Sinu parim kirjutis ja minu positiivseim kommentaar.

Lisaksin veel, et Väikest Illimari ma lugenud pole, mistõttu ma vabandan, ku ma selle mainimisega väga ämbrisse astusin.
09/04 23:25:49

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it