Malcolm Lincoln

03/02: KONTSERT

02.02.2006 - Deep Purple

Legendaarse rock'n'rollbändi Deep Purplei kolmas kontsert Eestis, märksõnadeks VÕIMAS ja EESTI PUBLIK GAASIKAMBRISSE.

Esiteks pean mainima, et ma ise käisin ka esimesel Deep Purplei esinemisel, mis leidis samuti aset Saku Suurhallis. Ja see, eelmise albumi "Bananas", esitlustuuri Tallinna kontsert oli tõeliselt võimas, jättes suurepärase mälestuse ja tõstatades ka seekordseks ülikõrged lootused.

Seekord oli siis tegu albumi "Rapture of the deep" esitlusega. Muidugi, lõputult võib diskuteerida, kas nende uus looming on midagi väärt võrreldes klassikaks saanud vanade hittidega, aga vähemasti omas ajastus on tegu vägagi hea rockalbumiga, mille mõned lood, eredaimalt nt. Kiss tomorrow goodbye, annavad juba fiilingu, mis meenutab vanade lugude mõju.
Pealegi - muusikud on teinud valmis uue plaadi ja peavad ka mängima lugusid sealt, olgugi, et need mõjuvad rahvale juba aastakümneid tuttavate meloodiate kõrval hädistena.

Kontserti juurde minnes peab olema rahul, et õnneks ei mängitud uut loomingut ka liiga palju. Ausalt öeldes jäi soojendusbänd/erikülaline Nazareth kuidagi nõrgaks, ehk seepärast, et Deep purplei ootus oli hiiglaslik. Kahjuks on šoti rokisaurus võrdlemisi üheloobänd, sest vähemalt mind haaras kaasa vaid nende suurim hitt Love hurts.

Aga juba paarkümmend minutit hiljem astusid lavale legendid. Ja kuigi avalugu Pictures of home ei suutnud ehk loodetud kombel kaasa haarata, kogus kontserti võimsus aina duure. Esimeses pooles mängiti kohustuslikult uuemat loomingut. Siis samuti kohustuslikud Morsei ja Airey soolod, viimase esitatud Eesti hümni ja Kaerajaani meloodiad klahvpillidel tõmbasid rahva tõeliselt elama, justkui valmistades ette teiseks pooleks, mis koosnes pea eranditult klassikast ja rockikullafondi eredaimatest hittidest.
Järgemööda läksid esitamisele Perfect strangers, Space truckin, Highway star ja lõpuks Smoke on the water. Kahjuks jäi ilus punkt panemata, sest hittide äramängimine ja eelteadmine, et nt Knocking at your bakdoor ei ole setlistis, jätsid lisalood ilma mingist ootusärevusest või särast.
Kontsert kokkuvõttes sellegipoolest võimas, vägev, tore, lahe.
Võrreldes eelmise korraga oli lugude nimistu justkui vähem muljetavaldav (ehk seepärast, et Knocking at your backdoor, Fireball ja Child in time olid puudu), aga seekord jällegi oli Gilliani hääl parem.

Bänd ise oli tõepoolest suurepärases vormis... Morsei soolod ja Gloveri bassikäsitlemine (kõige vapustavam, mida mina näinud) annavad Purpleile ühe kitarri ja bassi juures palju vingema soundi, kui teised bändid suudavad kahe kitarri koostöös. Gilliani hääl on endiselt ülivõimas, mees on (kõrvutada võib ehk vaid Robert Planti) oma generatsiooni parim vokalist. *

Ja Deep purple annab endiselt silmad ette kõigile uuematele rockbändidele, sest "vanameestel" on endiselt palju rohkem särtsu ja energiat, kui seda on üheski tänapäeva rockbändis.

AGA...AGA... ja järgnev kivi ei lähe absoluutselt kuidagi bändi kapsaaeda... ja ma nüüd ei vastuta keelekasutuse või sündsuse või kellegi solvamis eest....

Eesti kontsertipublikule tuleks genotsiid korraldada. Täiesti vapustavalt ja fenomenaalsensatsiooniliselt masendav. Selline legendaarne bänd satub Eestisse, mille eest võiks õnne tänada, ja kaasa võiks elada terve saal ja veel metsikult. Aga selle asemel elab üle 8000 inimese mahutavas saalis korralikult kaasa midagi 20 ja 50 vahel... no kurat, selline asi ei ole normaalne. Mis kurat on inimestel viga... esimene rida seisab piirde ääres, külmad nagu kalad, püüdes elu eest oma kohta hoida. Siis on kaks-kolm rida aktiivsemaid kaasaelajaid, ja siis saalitäis paigal rahvast, kes tulnuks justkui kuulama/vaatama ooperit või klaverikontserti ning kes vaatavad imeliku pilguga, et mis need noored seal ees hüppavad. No neetud... teatav ennast(kasvõi veidikene)unustav kaasaelamine on rockkontserti kohustuslik element. Aga see oli ikka masendav... ma isiklikult ei ole Deep purpleit kunagi väga palju kuulanud, aga ma teadsin siiski pea kõiki lugusid esimeste kitarrikäikude järgi. Saal elas aga kaasa vaid kahe suurima hiti - Perfect strangersi ja ülla-ülla, Smoke on the wateri ajal. Siis on teise ritta tulnud mingid 16-17 aastased paarikesed. Ma tõesti ei saa kogu oma romantikuhinge juures sellest aru, et kui kutt tahab tütarlapsel tugevalt kinni hoida ja siis seal vaikselt tema külge liibuda, miks kurat peab ta seda tegema sellise kontserti esireas? Ma juba põhimõtteliselt ei viiks ühtki tüdrukut nii ette, sest mul oleks väike kartus tema julgeoleku pärast kohas, kus kogu inimliku loogika järgi peaksid hüppama ja pidutsema ekstaatilised rockifännid. Aga võta näpust, selle asemel hüppas seal mingi 12 aastane pooleteisemeetrine tüdruk, kes ma-ei-ole-üldse-kindel-et üldse midagi nägi.
Masendav. Masendav.
Täiesti häbi oli. Bändi ees. Ja siis vingutakse, et muusikasaurused ei taha Eestisse tulla.
"You are the sixth bandmember," ütles Gillian. Õige!!! Aga näha küll ei olnud.

Aga siiski peaks lõpetama positiivse noodiga ja ütlema, et õnneks oli olemas mingigi kontingent inimesi, kes viitsis kargu alla ajada, natuke liigutada ja kaasa laulda. Neile tuleks ümbritsevat rahvast vaadates mingi teenetemärk anda riigi poolt.

Lisan Priit Hõbemäe tsitaadi 3. veebruari Eesti Päevalehest:
"See ei ole mingi haltuura, see on väga tihe ja intensiivne muusika. Ja see ei ole üldse selline asi, millega kõik tuntud bändid uhkustada saavad."
Just!!! Need mehed on oma pillide, üksteise ja oma muusikaga üks ja annavad oma parima liitmaks sinna ka publikut.

Ja Deep purple on minu jaoks endiselt parim klassikalise rocki esindaja.