fly to a dream
far across the sea
all the burdens gone
open the chest once more...
Ei mäletagi enam, mis aasta see oli, kui soome muusika suurim ekspordiartikkel Nightwish viimati Eestis käis ja Von Krahlis kaks kontserti andis. Igatahes oli siinkirjutaja siis liiga noor, et isegi unistada sinna sisse saamisest.
Kui mõned kuud tagasi kuulutati välja coverbändi Nachtwasseri kontsert Tallinnas ja ka õige bändi enda viibimine saalis, ei motiveerinud see endale piletit soetama. Põlema ei ajanud veel ka kahtlase väärtusega vihjed, et 'vahel on tribuutbändi asemel lavale astunud hoopis õige bänd ise'. Kui aga sai ametlikuks infoks fakt, et Tallinnas astub lavale Nightwish ise, demonstreerides esmakordselt uut lauljannat, ei olnud absoluutselt kahju esimesel hommikul pileti eesti viissada viiskümmend krooni lauale laduda.
NIghtwishist on teinud ühe selle aasta räägituima bändi poleemika, mis on ümbritsenud vokalistivahetust. Selge see, et Tarja oli bändi nägu ja kuulsusesärasse viija. Teist nii võimsat häält ei ole ma ühelgi bändil kuulnud ega usu, et ka tulevikus kuulen. Just see sümfooniline eepilisus on eristanud Nightwishi teistest tuntud metalbändidest ja oma kümnetest kloonidest. Mainides metal-muusikat, tähendab see pea alati inimeste jaoks raskeid kitarre, kärisevaid trumme ja rögisevat vokaali. Nightwishi muusika on olnud võimas, aga Nightwishi muusika on olnud ilus.
a sin for him
desire within
fall in love with your deep dark sin
Kuigi ametlikult ilmub uus plaat 'Dark passion play' alles 28. septembril, olen ma tänu piraatluse imelisele maailmale nautinud seda juba vähemalt kuu aega. Ja Öösoovi uus tulemine ei jää alla eelmistele. Kuigi tegu ei ole tippude, nagu Wishmaster(2000), kõrgusel, on tegu väga tugeva albumiga. Juba 12 minutiline avalugu The poet and the pendulum paneb kergendatult ohkama - uuel vokalistil, Anette Olzonil, on häält küll ja küll.
Lisaks on uue plaadi esimene singel, Amaranth, mind juba pikalt vaimustanud nii muusikaliselt kui visuaalselt - tegu on just eriti põhjamaade kontekstis väga hea videoga. Keegi väitis bändi kodulehel, et Amaranth ei ole enam The kinslayer. Ei ole jah, Amaranth on parem.
Kriitika on see-eest olnud kõva ja bändile üsna kurnav. Tõsi, Anette ei ole ooperilaulja - tema hääl on ehk pool Tarja omast. Aga siinkirjutajat on algusest peale häirinud väited, et Nightwish peaks pillid kotti panema. Tuomas, bändi klahvpillimängija, ütles just, et üle 4000 bändile saadetud demo seas oli kõvasti ooperivokaale, ent nad tahtsid nn uut algust, minna edasi kellegi erinevaga.
Ja eestlased pidid saama esimesteks, kes kuulevad Nightwishi uue tähelennu või siis suure läbikukkumise algust.
Rock cafe juurde jõudes oli järjekorra lõpp tselluloosihoonetest mitusada meetrit eemal. Piletid müüdi lõpuks viimseni välja. Tegime pidevalt nalja, et helistame veel kodus olevale sõbrale, et öelda - pole vaja tulema hakata, järjekord jõuab varsti ise sinuni. Hahaha.
Kell üksteist astus lavale prillidega härrasmees, kes teatas, et on Nachtwasseri esindaja ning kohe tulevad lavale Hans, Grüber, Rolf ja säravalt kaunis Helga. Kusjuures, seda kaalusin ma ennegi, et kas annaks Rock cafelt raha tagasi küsida - väites, et ostsin Nachtwasseri, mitte mingi pagana Nightwishi pileti(piletil seisab Nachtwasser plays Nightwish).
get away, run away, fly away
lead me astray
to dreamer`s hideaway
---
forgive me
i have but two faces
one for the world
one for god
save me
Ja siis tulid staarid ise. Esimese loo, Bye bye beautifuli ajal, Anette komistas veidike. Üleüldse oli näha, et ta oli nagu väike tüdruk esimest korda koolis. Veidi närviline, iga kord kergendatult hingates, kui mõni lugu jälle hästi tehtud sai ja rahvas ekstaatiliselt aplodeeris. Ent uskumatu oli vaadata, kuidas ta iga looga üha enam sisse elas, ülejäänud bändiga lõimus. Nädalaid sai diskuteeritud, kas vanu lugusid üldse mängitakse? Mängiti küll. Lausa pisarad tulid silma, kui juba kolmandaks looks oli Dark chest of wonders, ja kui Ever dream algas. isegi tänu MTV'le vast Nightwishi tuntuimaks looks promotod Nemo tehti normaalaja lõpetajana ära. Ja siis muidugi lisalood - Eva, Wishmaster, Wish i had an angel. See, mis viimase kahe ajal saalis toimus, oli eesti üldiselt külma publiku kohta täiesti uskumatu. Wishmasteri ajal lauldi bänd lausa üle.
Bäniliimed ise on lavalt ikka uskumatult professionaalsed. Esiteks, Jukka on parim trummar, keda ma üle väga pika aja näinud olen. Seda on juba Amaranthi videos näha, ent kontsertil tuli show, mida ta teiste tagant pakkus, veel paremini välja. Teiseks, Emppu ja Marco mängivad väga hästi, liiguvad laval suurepäraselt terve lava ulatuses ning oskavad rahvast suurepäraselt käima ajada. Kolmandaks, ilmselt koondusid kõigi naiste pilgud bändi klahvimängijale, Johnny Deppi meenutavale(ja süntesaatori küljes Jack Sparrow kuju omavale) Tuomasele, meeste pilgud omakorda Anette'ile. Ausalt öeldes tahaks ma tervet bändi ise tänada, et nad enesekindlalt jätkavad ja kurat võtaks, endiselt suurepärases vormis on. Tegu oli väga erilise kontsertiga - bänd suutis luua väga sooja atmosfääri ning ääretult priviligeeritud tunne oli vaadata kõiki bändiliikmeid Anette'i kontserti lõpus suurepärase hakkamasaamise eest tänamas. Ja publikut metsiku aplausi ja huilgamisega sama tegemas. Sest ta oli seda väärt. Tõsi, kasvõi Wishmaster ei kõlanud enam nii eepiliselt. Ja tõsi, ta ei ole selline diiva nagu Tarja, aga tema liikumine laval, eriti soolode ja kohtade, kus Emppu laulis, ajal, oli imekspandav. Kogu taset arvestades ei jäänud mingit kohta etteheidetele.
Seega siit minu 'statement' kõigile uue lauljanna kriitikutele ja niisama bändis kahtlejatele:
SUU KINNI!
Jah, ma olen armunud.
Setlist:
1. Bye bye beautiful
2. Cadence of her last breath
3. Dark chest of wonders
4. Ever dream
5. Come cover me
6. Amaranth
7. Sacrament of wilderness
8. The islander
9. The poet and the pendulum
10. She is my sin
11. Sahara
12. Sleeping sun
13. Slaying the dreamer
14. Nemo
15. Eva
16. Wishmaster
17. Wish i had an angel
Kokkuvõtlikult, kahele bändi-mitte-nii-palju-kuulanud sõbrale kontsert just sensatsioonilist muljet ei jätnud. Kuid siinkirjutaja, kes on juba pikalt kaasa elanud nii Tarja ja ülejäänud bändi vahelisele sõnasõjale, kui ka uue plaadi valmimisprotsessile ja kriitikale vokalistivahetuse osas, oli tegu ühe eriliseima ja parima kontsertiga elus. Ääretult kurb oli, kui läbi sai. Tegu oli ereda muusikalise kogemusega.
Braavo. Tõesti. Braavo.
caress the one, the Never-Fading
rain in your heart - the tears of snow-white sorrow
caress the one, the hiding amaranth
in a land of the daybreak
Kõik pildid ja laulusõnad on võetud ametlikult kodusaidilt www.nightwish.com
Comments made
No comments yet
Add comment
This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it
23/09: KONTSERT
22.09.2007 - Nightwishfly to a dream
far across the sea
all the burdens gone
open the chest once more...
Ei mäletagi enam, mis aasta see oli, kui soome muusika suurim ekspordiartikkel Nightwish viimati Eestis käis ja Von Krahlis kaks kontserti andis. Igatahes oli siinkirjutaja siis liiga noor, et isegi unistada sinna sisse saamisest.
Kui mõned kuud tagasi kuulutati välja coverbändi Nachtwasseri kontsert Tallinnas ja ka õige bändi enda viibimine saalis, ei motiveerinud see endale piletit soetama. Põlema ei ajanud veel ka kahtlase väärtusega vihjed, et 'vahel on tribuutbändi asemel lavale astunud hoopis õige bänd ise'. Kui aga sai ametlikuks infoks fakt, et Tallinnas astub lavale Nightwish ise, demonstreerides esmakordselt uut lauljannat, ei olnud absoluutselt kahju esimesel hommikul pileti eesti viissada viiskümmend krooni lauale laduda.
NIghtwishist on teinud ühe selle aasta räägituima bändi poleemika, mis on ümbritsenud vokalistivahetust. Selge see, et Tarja oli bändi nägu ja kuulsusesärasse viija. Teist nii võimsat häält ei ole ma ühelgi bändil kuulnud ega usu, et ka tulevikus kuulen. Just see sümfooniline eepilisus on eristanud Nightwishi teistest tuntud metalbändidest ja oma kümnetest kloonidest. Mainides metal-muusikat, tähendab see pea alati inimeste jaoks raskeid kitarre, kärisevaid trumme ja rögisevat vokaali. Nightwishi muusika on olnud võimas, aga Nightwishi muusika on olnud ilus.
a sin for him
desire within
fall in love with your deep dark sin
Kuigi ametlikult ilmub uus plaat 'Dark passion play' alles 28. septembril, olen ma tänu piraatluse imelisele maailmale nautinud seda juba vähemalt kuu aega. Ja Öösoovi uus tulemine ei jää alla eelmistele. Kuigi tegu ei ole tippude, nagu Wishmaster(2000), kõrgusel, on tegu väga tugeva albumiga. Juba 12 minutiline avalugu The poet and the pendulum paneb kergendatult ohkama - uuel vokalistil, Anette Olzonil, on häält küll ja küll.
Lisaks on uue plaadi esimene singel, Amaranth, mind juba pikalt vaimustanud nii muusikaliselt kui visuaalselt - tegu on just eriti põhjamaade kontekstis väga hea videoga. Keegi väitis bändi kodulehel, et Amaranth ei ole enam The kinslayer. Ei ole jah, Amaranth on parem.
Kriitika on see-eest olnud kõva ja bändile üsna kurnav. Tõsi, Anette ei ole ooperilaulja - tema hääl on ehk pool Tarja omast. Aga siinkirjutajat on algusest peale häirinud väited, et Nightwish peaks pillid kotti panema. Tuomas, bändi klahvpillimängija, ütles just, et üle 4000 bändile saadetud demo seas oli kõvasti ooperivokaale, ent nad tahtsid nn uut algust, minna edasi kellegi erinevaga.
Ja eestlased pidid saama esimesteks, kes kuulevad Nightwishi uue tähelennu või siis suure läbikukkumise algust.
Rock cafe juurde jõudes oli järjekorra lõpp tselluloosihoonetest mitusada meetrit eemal. Piletid müüdi lõpuks viimseni välja. Tegime pidevalt nalja, et helistame veel kodus olevale sõbrale, et öelda - pole vaja tulema hakata, järjekord jõuab varsti ise sinuni. Hahaha.
Kell üksteist astus lavale prillidega härrasmees, kes teatas, et on Nachtwasseri esindaja ning kohe tulevad lavale Hans, Grüber, Rolf ja säravalt kaunis Helga. Kusjuures, seda kaalusin ma ennegi, et kas annaks Rock cafelt raha tagasi küsida - väites, et ostsin Nachtwasseri, mitte mingi pagana Nightwishi pileti(piletil seisab Nachtwasser plays Nightwish).
get away, run away, fly away
lead me astray
to dreamer`s hideaway
---
forgive me
i have but two faces
one for the world
one for god
save me
Ja siis tulid staarid ise. Esimese loo, Bye bye beautifuli ajal, Anette komistas veidike. Üleüldse oli näha, et ta oli nagu väike tüdruk esimest korda koolis. Veidi närviline, iga kord kergendatult hingates, kui mõni lugu jälle hästi tehtud sai ja rahvas ekstaatiliselt aplodeeris. Ent uskumatu oli vaadata, kuidas ta iga looga üha enam sisse elas, ülejäänud bändiga lõimus. Nädalaid sai diskuteeritud, kas vanu lugusid üldse mängitakse? Mängiti küll. Lausa pisarad tulid silma, kui juba kolmandaks looks oli Dark chest of wonders, ja kui Ever dream algas. isegi tänu MTV'le vast Nightwishi tuntuimaks looks promotod Nemo tehti normaalaja lõpetajana ära. Ja siis muidugi lisalood - Eva, Wishmaster, Wish i had an angel. See, mis viimase kahe ajal saalis toimus, oli eesti üldiselt külma publiku kohta täiesti uskumatu. Wishmasteri ajal lauldi bänd lausa üle.
Bäniliimed ise on lavalt ikka uskumatult professionaalsed. Esiteks, Jukka on parim trummar, keda ma üle väga pika aja näinud olen. Seda on juba Amaranthi videos näha, ent kontsertil tuli show, mida ta teiste tagant pakkus, veel paremini välja. Teiseks, Emppu ja Marco mängivad väga hästi, liiguvad laval suurepäraselt terve lava ulatuses ning oskavad rahvast suurepäraselt käima ajada. Kolmandaks, ilmselt koondusid kõigi naiste pilgud bändi klahvimängijale, Johnny Deppi meenutavale(ja süntesaatori küljes Jack Sparrow kuju omavale) Tuomasele, meeste pilgud omakorda Anette'ile. Ausalt öeldes tahaks ma tervet bändi ise tänada, et nad enesekindlalt jätkavad ja kurat võtaks, endiselt suurepärases vormis on. Tegu oli väga erilise kontsertiga - bänd suutis luua väga sooja atmosfääri ning ääretult priviligeeritud tunne oli vaadata kõiki bändiliikmeid Anette'i kontserti lõpus suurepärase hakkamasaamise eest tänamas. Ja publikut metsiku aplausi ja huilgamisega sama tegemas. Sest ta oli seda väärt. Tõsi, kasvõi Wishmaster ei kõlanud enam nii eepiliselt. Ja tõsi, ta ei ole selline diiva nagu Tarja, aga tema liikumine laval, eriti soolode ja kohtade, kus Emppu laulis, ajal, oli imekspandav. Kogu taset arvestades ei jäänud mingit kohta etteheidetele.
Seega siit minu 'statement' kõigile uue lauljanna kriitikutele ja niisama bändis kahtlejatele:
SUU KINNI!
Jah, ma olen armunud.
Setlist:
1. Bye bye beautiful
2. Cadence of her last breath
3. Dark chest of wonders
4. Ever dream
5. Come cover me
6. Amaranth
7. Sacrament of wilderness
8. The islander
9. The poet and the pendulum
10. She is my sin
11. Sahara
12. Sleeping sun
13. Slaying the dreamer
14. Nemo
15. Eva
16. Wishmaster
17. Wish i had an angel
Kokkuvõtlikult, kahele bändi-mitte-nii-palju-kuulanud sõbrale kontsert just sensatsioonilist muljet ei jätnud. Kuid siinkirjutaja, kes on juba pikalt kaasa elanud nii Tarja ja ülejäänud bändi vahelisele sõnasõjale, kui ka uue plaadi valmimisprotsessile ja kriitikale vokalistivahetuse osas, oli tegu ühe eriliseima ja parima kontsertiga elus. Ääretult kurb oli, kui läbi sai. Tegu oli ereda muusikalise kogemusega.
Braavo. Tõesti. Braavo.
caress the one, the Never-Fading
rain in your heart - the tears of snow-white sorrow
caress the one, the hiding amaranth
in a land of the daybreak
Kõik pildid ja laulusõnad on võetud ametlikult kodusaidilt www.nightwish.com