Malcolm Lincoln

28/02: Vihma käes

Ärge nimetage seda comebackiks...

Mul on endalgi halb tunne olnud pikka aega mitte kirjutada. Aga noh... nüüd lõpuks on midagi taas valmis. Mulle ei meeldi lisakommentaari anda, aga nii palju võin öelda, et viimati kirjutasin midagi pikemalt umbes 2005. aasta märtsis. Ja antud miniatuuri/novelli/jutukese idee tuli juba päris ammu ja pidi algselt olema üks osake raamatus, kus paljude inimeste elu mõtte otsingu teed ristuvad.

Kui keegi viitsib lugeda, siis tänan ette.

Vihma käes

Malcolm Lincoln
28-29.02.2006

Kes suudaks peatada vihma? Vihma, mis peksab piisk piisalt vastu kõike, mis ette jääb. Vihma, mida üks naudib, teine vihkab. Oh, kui palju emotsioone on selles peidus. Kui palju mõtteid võib tuua üks loodusnähtus. Piisad peksamas vastu teed, vastu seinu, vastu katuseid, vastu lagunevat bussipeatust. Saju tuhm müra ja kummaline muusika. Aga kes mõistaks selle laulu sõnu? Ja kes suudaks peatada vihma?
Meesisik tõstis pilgu. Eelnevad mõtted olid ta korraks endaga haaranud. Mingi harv seisund, kus inimene tunnetab kõike enda ümber. Või arvab end tunnetavat. Kui ta mõistab, mis teda ümbritseb ja et ta tõepoolest on olemas. Nüüd oli mees tagasi tavareaalsustajus – tujudest olenevas ja manipuleeritavas tunnetuslikkuses, mis temas ühtäkki mingit jälkust tekitas.
Ta seisis klaasist bussipeatuse ees, mille üks külg oli kellegi poolt sisse visatud, ilmselt mõne suure kiviga, mida tee ääres poris lebamas võis näha. Vihmasadu aina tugevnes, aga mees ei olnud läinud kaitsva varikatuse alla. Ta lihtsalt ei tahtnud. Ta tundis piisku vastu kergelt habetunud nägu ja kinnasteta käsi tagumas, ega tahtnud seda tunnet kaotada. Tal oli külm, ent ta püüdis taas kinni haarata sellest kummalisest selgustundest, mis äsja lahkunud oli. Ja aina hägustus kuni võis mõista, et läinud ta oligi. Täiendust oli vaid saanud kastike, kuhu kogunesid kõik vastuseta küsimused, lõputa mõtted. Kastikese, mis oli ammu täis saanud ja kuhu ometi aina juurde kuhjus - küsimusi - ilma ühegi vastuse või lahenduseta.
Mees tõstis pilgu. Väsinud, ent endiselt ja teravalt midagi otsiv pilk liikus üle tee ja haaras teisel pool kõrguva paneelmaja hämaraid kontuure. Kellaaeg ei olnud mehele teada ja ega ta sest hoolinud, aga võis oletada, et kesköö oli möödas – möödas juba üsna tükk aega. Maailm, mida inimsilm harjunud nägema valguses, oli pimeduse rüpes. Mehe pilk eksles mööda maja seina. Paar akent olid valgustatud, aga ette tõmmatud kardinad muutsid valguse tuhmiks, kaugeks ja võõraks. Äkki jäi tema pilt ühele viienda korruse aknale. See oli äsja avanenud ja sinna ilmus keegi. Mees kissitas silmi, et näha, kes see on. Siis süttis korteris tuli. Aknal oli väike tüdruk, käsi ette sirutatud, otsekui otsides midagi tühjusest, tunnetades vihmapiisku. Ehk soovis ta, et vihm lõpeks. Aga ka tema ei suutunud peatada vihma. Ja miks ta pidanuks või tahtnukski? Tema näol tundus olevat rahulik naeratus. Siis ilmus tema selja taha naine, tõmbas tüdruku tagasi ja sulges akna. „Väljas on külm, jääd veel haigeks lahtise akna peal,“ võis ta öelda, „miks sa juba ei maga? Kas sa tead, mis kell on?“ Vähemalt nii mõtles maja ees seisev mees, kelle olemasolust ei tüdrukul ega tema emal aimugi ei olnud. Ta naeratas kergelt. Talle meenus lapsik rõõm väikestest asjadest – detailidest, nagu iga eraldi piisk, mis vastu kätt langeb. Detailidest, mida too tüdruk kümne aasta pärast ilmselt enam ei märka. Ei oska märgata või ei pea vajalikuks märgata.
Bussi polnud tulnud. Tegelikult ei olnud ta kindel, et üldse bussi ootas. Või kuhugi sõita tahtis. Tegelikult oli ta täiesti kindel, et ei tahtnud. Aga raske oli endale tunnistada, et teekond oli lõppenud. Ja toonud siia pimedasse tänavaäärde. Ta hakkas aeglasel sammul mööda teed astuma. Möödus üks auto, vist punane, valge numbrimärk taga säramas. Number, millele mees reflekselt pilgu heitis ja mida ta hetk hiljem enam ei mäletanud. Ja mis vahet sel oligi? Juhi jaoks kindlasti oli. Ehk oli see tema jaoks tähtsaim asi elus. Tema auto, tema maailm. Või ei olnud sel ka talle mingit tähtsust. Kogu tähtsus ja mitte mingit tähtsust.
Ta astus edasi – kindlal, kuid kuidagi ükskõiksel sammul. Kiiret ei olnud, kuigi aeg üha kadus. Aeg – see kõige väärtuslikum, mis üha kadus, et mitte kunagi tagasi tulla. Et end näidata, enda üle mõtlema panna ja siis justkui irvitades kaduda.
Lollus! ütles hääl. Hääl pimedusest. Hääl tema enda seest. Hääl tema ümbert. Hääl tema alateadvusest. Ehk oli see hääl garaa˛iseinast, millest ta äsja möödus. Selles seinas olid võibolla vastused kõigile tema küsimustele, mida ta endalt üha ja üha küsis. Ehk oli sama, mis vihmagagi, tuli vaid osata kuulata, osata lugeda. Ja seda mõtet arendades, endale uut küsimust luues, oli sein juba selja taha jäänud. Aga tegelikult oli see ju vaid sein – vaid üks sein. Kui palju oli selja taha jäänud inimesi, kohti, tundeid, väärtusi. Maha jäetud, et otsida vastuseid küsimustele. Ja kõik oli vaid asendunud uute küsimustega. Nii linnast linna, tänavast tänavasse, mõttest mõttesse, vihma käest räästa alla, otsides kõikjalt vastuseid. Vastuseid kasvõi ühele kogunenud küsimustest. Küsimustele elust, inimestest, maailmast, olemisest, mõttest, mõttetusest, ümbritsevast, kujuteldavast. Aga see ei olnudki vist mõeldud nii minema.
Just, mõtles ta, nii oligi. Algusest peale küsimused – küsimused algusest, küsimused lõpust, küsimused teest algusest lõppu. Ja siis saabuski see lõpp. Ja mis edasi? Kõik! Ja mitte ühtegi vastust. Niisiis miks üldse küsida? Järjekordne küsimus. Ja see ei olnud kuhugi viinud. Ega ka millegagi asendunud.
Lihtsalt lootus oli kadunud. Järjekordne küsimus: kas lootus on miski, mida on sündides antud teatav kogus ja mida ei saa kusagilt juurde, või siis miski, mida mõjutab iga tõke ja tõuge teel. Küsimine... mõtlemise tagajärg. Või mõtlemine... küsimise tagajärg? Ta naeratas. Kuidagi võltsilt ja tehislikult. Sest ilma ühegi vastuseta oli tekkinud mitu uut küsimust.
Aga ta oli sellega juba harjunud.
Miks ei võinuks kõik jäädagi lihtsaks? Sest alles nüüd sai ta aru, et lihtsuses tõepoolest on ilu. Lihtsus võis võrduda ka üheplaanilisuse või pinnapealsusega, aga kui rumal või ignorantne olles võis inimene tunda end õnnelikuna, miks siis mitte seda rõõmuga olla? Sest tema, mees vihmas, oli ju tark. Ta mõtles ja arutles. Ta küsis ja otsis vastuseid. Aga igasugune rõõm oli kadunud. Uppunud kõigi küsimuste keskele. Aga nüüd tundus see ühesuunalise teena, kust enam tagasi pöörduda ei saanud. Ta tundis end palveränduri, askeedina. Talle meenus koht, kus võinuks veel tagasi pöörduda, rõõmudest kinni haarata. Aga sel hetkel ei olnud ta seda märganud. Ja ta ei oleks ka tagasi pöördunud, sest sel hetkel lootis ta veel leida vastuseid. Ja mis kasu sellest tarkusest siis lõpuks oli? Tarkusest oli saanud vaid sügavamõttelisus. Nüüd juba lausa mõttetuna näiv „diiplus“. Heh, tõmbus naeratusekramp hetkeks tema näole. Küsimused olid üha raskemad. Rasked hingele, nagu ka kehale, nagu ka vaimule. Ta ei tahtnud neid enam. Ta ei tahtnud mitte midagi. Isegi kaua otsitud vastustel ei paistnud enam tähtsust olevat.
Tee oli muutunud sillaks. Sillaks, mis viis üle allvoolava jõe, mis eemal majade vahele kadus. See oli nüüd hästi näha, sest vaikselt oli pimedus kadumas. Jõevee vulin oli selgelt kuulda. Loodus keset linna. Tilk keset merd. Mitte midagi keset mitte midagi. Kõik keset kõike. Ja järsku ei leidnud ta ise oma mõtetest enam mingit mõtet. Kõik oli keeruline, „diip“, ja isegi talle endale jälk. Ta puges läbi piirde ja istus silla äärele. Veeni võis olla viis kuni kaheksa meetrit. Alati oli ta pidanud end tugevaks, vastupidavaks. Nüüd, siin vihmas istudes, oli tal nõrk tunne. Ta oli jäänud elu alla, ilma et elu oleks teda alla ajada püüdnud. Ta tundis ennast jooksmas nõiaringis, kust välja viiv uks oli sulgenud. Mille ta oli ise sulgenud. Oma üüratus tarkuses, mis nüüd võrdus lollusega.
Sõprus, millesse ta oli usu kaotanud. Armastus, mis oli kadunud koos nooruse naiivsusega. Ausus, mille säilitamisele polnud ta iial erilist tähelepanu pööranud. Materiaalsus, mis teda lihtsalt ei huvitanud. Õnn, mida ta ei olnud püüdnud, aga millest ei olnud tahtnud ka nii kaugele jõuda. Liiga kaugele, tundus ühtäkki.
Ööst oli saamas hommik, pimedusest kerge hämarus ja hämarusest oli kohe saamas valgus. Aga nukrus oli jäänud nukruseks. Ja see muutis valguse taas pimeduseks ja päeva igaveseks ööks. Tema käed värisesid.
Buss ei olnudki tulnud. Eilne oli kadunud nagu kõik eelmised. Värvid olid segunenud mustvalgeks ja siis ühtlaseks halliks. Ja siis ta enam ei istunud, ta kukkus. Kerge tunne oli. Hirmu ei olnud. See tunne ei olnud veel kordagi tekkinud. Ta sulpsatas vette ja kadus selle alla. Kipitus kurgus. Viimane agoonia. Ja peale eelnevat õudust näis see lunastusena. Viimane küsimus: kas lõpp võinuks ka olla teistsugune?

Tunnel... valge tunnel. Uskumatu, nad kõik rääkisid sellest. Ta ei olnud sellesse iialgi uskunud. Nüüd ta nägi seda. Ja kahel pool möödus tema elu. Elu nagu iga teine. Elu nagu mitte ükski teine. Ta mõtles veel, ta tundis veel, aga see ei olnud enam tema ise. See oli taas see kõigetajuvus, ainult kuidagi ähmane, rahulik, ilus. Ta liikus valguse poole, sirutas käed selle suunas. Ja siis ta äkki teadis, et vastused on ehk siiski veel ees.
Valgus muutus äkitselt taas pimeduseks.

Kipitus kurgus. Taas. Kibe tunne üle keha. Ta tundis end köhimas. Ja see oli taas tema ise. Külmatunne ja valu.Ta ei tundnud oma keha täielikult, aga sai aru, et polnud enam vees. Kuhu oli kadunud valgus? Kus ta oli? Ta ei suutnud silmi avada. Aga ähmaselt tungis läbi vaikuse hääl: „Hinga! Hinga!“ Ta ahmis õhku. Ja siis kadus kõik taas pimedusse. Lõpp.

Ja kõik algas ometi taas. Ta püüdis silmi avada ja tundis valgust. Ta ei suutnud lauge lõpuni tõsta kuid eristas enda kohal üht kogu. Tal oli külm, kuid kuidagi rahulik.
„Kas sa oled ingel?“ küsis ta. Eristus malbe naeratus kuju näol. Pilt teravnes. Ta tundis, et keegi hoidis tal ümbert kinni.
„Kas sa kukkusid?“ küsis hääl, mis tundus ta kõrvadele eriti pehme ja kodusena; sama hääl, mis oli hingata palunud. Ingli hääl, „Oota, ma kutsun kiirabi.“
„Ei, ei. Ära...“ kogeles mees. Nüüd eristas ta täielikult detaile naise küsivas näos. Tolle riided olid märjad. Ilmselt oli ta mehe veest välja tõmmanud. Kes see on, küsis ta endalt. Miks see nüüd nii läks, korrutas miski ta sees, kuid enam mitte küsivalt. Ta ei saanud pilku naise hoolitsevatelt silmadelt.
„Sul vedas, et ma siin hommikuti jalutamas käin,“ teatas naine veidi kahtlevalt naeratades, „oled sa kindel, et ma kiirabi ei kutsuks?“
„Ei, ära kutsu,“ vastas mees endiselt naisele otsa vaadates. Ja talle tundus, et ta nägi kogu maailma headust ja ilu. Igatahes oli tal rahulik tunne. Kadunud olid kõik küsimused. Enam polnud vaja vastuseid. See oli ükskõik... kõik oli ükskõik. Hea ja kerge oli.
Ta vaatas otsival pilgul naist ja see hoolitseval pilgul vastu. Ta ei tundnud enam piisku. Ta ei tundnud enam nukrust. Tema jaoks oli vihm lõppenud. Ja naine tema kohal... tema oli suutnud vihma peatada.