Comments

12/03: Noor kirjanik

Selle kirjutise sünd on motiveeritud ja inspireeritud ajakirjast "Värske rõhk". Õigemini pettumusest, et suurem osa seal avaldatust on tegelikult tühi ning lausa mõttetu, ja sellele järgnenud rõõmust, mis tekkis peale Sass Henno "21. sajandi ristirüütli" lugemist.
Tõesti müts maha eel nimetatud kirjaniku ees... kui ma 23 aastaselt olen tema tasemele kasvõi lähedal, on mu elu korda läinud.
Meeldivat lugemist, igatahes, loodetavasti.

Noor kirjanik

Malcolm Lincoln
03.03.2006

Sigaret oli kustunud. Järgmine süüdatud. Valitses pimedus. Täissoditud majasein. Kummaline tühjus.

Noor kirjanik vaatas aknast välja.Tema pilk oli suunatud kaugusesse, kuid mõte polnud läbi aknaklaasi jõudnud. Pingsalt mõtles ta oma uue kirjatüki jätkamisele. Ta pöördus ja seisis nüüd taas arvuti suunas. Ekraanil kumas valge kirjaleht, kuhu olid kirjutatud sõnad:
Sigaret oli kustunud. Järgmine süüdatud. Valitses pimedus. Täissoditud majasein. Kummaline tühjus.
Noor kirjanik tundis, et ta tahab edasi kirjutada kuid ei osanud ometi järgmist sõna paberile seada. Miski tahtis temast välja. Midagi oli vaja endast kiirelt välja saada, valada paberile, seada sõnadesse. Ta teadis, et see oli küllaltki nukker ja pikavõitu mõttejada paljude eksistentsiaalsete küsimustega, mis temast välja tahtis. Kuid ometi ei osanud ta jätkata. Kõik oleks nagu juba kirjas olnud. Ja mis kirjas oli? Algne, stereotüüpne olustikukirjeldus. Ta käis pilguga need sõnad taas üle.
Esimene neist oli tegelikult virtuaalpaberile saanud juba pool tundi tagasi. Enne seda polnud noor kirjanik ammu midagi kirjutanud. Ja õigupoolest oli tal üsna kasutu tunne, kui ta seda ei teinud. Ta teadis, et tal on midagi öelda ja et tal on annet seda kirja panna, seda teistele edastada, kuid hetkel ei osanud ta ometi seda öelda, veel vähem kirja panna. Segama oli hakanud mingi kummastav tunne: mis mõtet sel on?
Korduvalt oli ta lugenud teiste kirjanike töid, mõni neist tähelepanuta jäetud, mõni kõrgelt hinnatud ja mõlemal juhul oli ta liiga tihti jõudnud järeldusele, et kirjutajal ei olnud tegelikult midagi öelda. Palju suuri kujundeid, aga ometi täielik tühjus.
Noor kirjanik küsis endalt, miks ta kirjutab. Tema mõttemaailma nägemuse kohaselt oli igal või siis vähemasti peaaegu igal inimesel oma esteetiline loomevajadus, mida lihtsalt peab oma inimlikkuse ja isiksuse säilitamise huvides väljendama, kasvõi vahel harva, väikeses koguses, aga kuidagi kindlasti, läbi kasvõi teiste jaoks kõige kummalisema väljundi. Aga kui juba midagi luua, siis suure võimalusega on tahe enda mõtete või käte tööd ka teistele edastada. Loomulik on vajadus tahta avada oma arvamust ja hingemaailma ka kellelegi teisele, et siis ehk hiljem kuulda teise ja kolmanda arvamust enda loodu kohta. Aga kellele ikka meeldiks saada maha tehtud, kritiseeritud, halvaks hinnatud, seega oli sama loomulik püüd saada hakkama millegagi, mis oleks hea nii enda kui teiste jaoks. Mõnel juhul põrkusid siin loomulik loominguvajadus ja ratsionaalsus ja perfektsionism ja kõik muu, mis vast igas inimeses kusagil peidus.
Noor kirjanik astus nüüd toa teise äärde, kus kõrgus raamaturiiul. Silma hakkasid mitmed tuntud nimed. Andekad inimesed; neil oli midagi öelda ja mis veelgi tähtsam, nad oskasid seda suurepäraselt paberile seada. Ja mitte pelgalt öelda, vaid sellega ka teiste südamesse minna, mõtesse jääda. Või olid nad hoopis osavad plagiaatorid. Või lugeja mõistusega manipuleerijad. Üks osa noorest kirjanikust naeris selle mõtte peale. Nägu jäi tõsiseks.
Siis leidis ta, et kõige selle üle on küllaltki mõttetu arutleda, kuna mingit ühtset tõde nagunii ei ole. Pöördunud tagasi arvuti poole, oli temas maad võtnud teatav pettumus iseeneses. Pettumus oma andes, kuna ta ei osanud kirjutada valmis seda jutukest, millesse ta oleks kiirelt valanud oma hetke maailmavalu ja -rõõmu, üllatused ja pettumised. Aga selle asemel oli mingi konflikt iseendaga. Sest ta mõistis väga hästi, et paljud teised, paljud kirjanikud, paljud noored kirjanikud tahtsid just sedasama. Ja nad tegid seda, pannes selle kirja ja levitades seda; mõni sai nii kuulsaks, teine mitte. Anne on hirmus asi, mida raisata, mõtles ta, kuid andekaid on ikka kahetsusväärselt vähe. Nüüd katkestas ta iseeneslikult ka selle mõttelõnga, sest mis ütleja ta oli. Ei suutnud ta ju ise midagi paberile saada. Niigi ei osanud ta eristada andekas olemist andekuse teesklemisest, jäljendamisest. Ja nüüd oli ta hakanud kahtlema enda andes.
Ehk polnud mingit niigi subjektiivset andekust vajagi. Võibolla oli vaja vaid siirust. Parimad loetud kirjutised tundusid alati siirad – südamest ja hingestatult kirjutatud. Ja nüüd küsis ta endalt, kas nad olid siirad, sest tundusid parimad või parimad, sest olid kirjutatud siiralt.
Kuigi noor kirjanik ise ei osanud kirjutada positiivselt, oli ta väsinud teiste noorte kirjanike lõpmatust maailmavalust ja „lõikan-veene-sest-sa-oled-nii-kaugel“ temaatikast. Palju oli rohkem või vähem tabavat ja paremini või halvemini konstrueeritud kriitikat ühiskonna ja tarbimise aadressil, aga kui vähe oli tegelikult tõelist lugemismõnu, mille lõppedes tekkis tõesti see siiras oh-sa-kurat-see-tüüp-on-andekas tunne.
Noor kirjanik tahtis ju ise, et tema jutukeste lugemisel inimestel just selline emotsioon tekiks. Aga samuti tundis ta oma ääretu väljendusvajaduse juures, et tal ei ole ühtki ideed, mis selle emotsiooni välja võiks kutsuda.
Ja ometi surus talle selga tunne, et midagi on vaja öelda ja kohe. Oma mõtteid väljendada. Oma laia loomingulist südant virtuaalpaberile puistada. Aga kirjas olid endiselt needsamad üks, kaks, kolm.... üksteist sõna. Tekkis egoisti tunne selles ääretus enesekindluses, et ta peab ja oskab midagi edasi kirjutada. Sest edasi, nagu viimane sõna ütles, oli tühjus. Ja kuidas saab kirjutada tühjusest tühjusesse, kui miski iseendas küsib, miks sa kirjutada ja kellele ja millest ja kas sel on mõtet? Iseenesest tundus ju ehtne keskmiselt andekas kirjeldus. Mingid tüübid pimeduses, kiire ja tihe dialoog, pärast mõned mõtted, ehk moraaliga monoloog. Püüe täiuslikkusele, tekst, mis oleks poeetiliste kujundite ja atmosfääri poolest mõjuv ja sõnumiga. Aga mis sõnum oli siis tal praegu öelda, ei olnud ta ise kindel. Noh, seda sõnumit ei olegi ju alati vaja, ütles ta endale. Taas jõudis ta ka tõdemusele, et igal inimesel on midagi öelda. Üht kuulatakse, teist mitte, nii see elu kulgebki. Üks ehk oskab seda kirja panna, teine mitte. Ja endiselt tahtis ta midagi kirjutada, midagi öelda.
Nüüd jõudis ta mõttele, et just sellepärast oligi ta kaotanud oskuse eristada andekust andetusest, et kõik ütlesid midagi, ka need, kel midagi öelda ei olnud. Ta istus arvuti taha ja kirjutas. Kiirelt, ent otsustavalt. Ta kirjutas noorest kirjanikust, kes tahab midagi maailmale öelda, kuid ei oska seda öelda ja ei tea, kas tal ongi midagi uut või siis üldse midagi öelda.
Siis pidas ta heaks lõpetada. Noor kirjanik tõusis, pöördus, ise hetk hiljem mäletamata, kas ta oli kirjutatud teksti salvestanud või kustutanud. Igatahes oli tal kergem olla. Natuke. Ta avas ukse ja väljus toast. Sest tegelikult ei olnud tal midagi öelda.

Comments made

Tubli oled, jätka samas vaimus... Annet sul küll on, jne jne jne...
Kuule, Andrei, ära jama, keegi ei viitsi sind kiita kogu aeg, kirjuta nüüd midagi halba kah lõpuks! Kirjuta näiteks seepe vmt...

Nii, noor kirjanik (Andrei?) kirjutab kirja sellest, kuidas ta kirja kirjutab. Ütleb, et tal ei tule midagi pähe, millest kirjutada. Tahab ennast maailmale tutvustada... a lõpuks kirjutab ikkagi perversselt hea jutu kokku. No, KURAT KÜLL, saada oma kirjutisi kusagile võistlustele siis kah ometi, mida Sa ootad?! Make it happen...

***INTERMISSION***

See jutuke näitas täpselt seda, kuidas Sa oled võimeline mitte millegist midagi tegema, lihtsalt kirjutama hakata ja lasta sulel lennata, kuidas Sa muudad maailma, kuidas Sa suudad vett veiniks muuta, vee peal kõndida? OH MY GOD, you're Jesus?!? Läksin liiga kaugele? No? Maybe?

Nii, ja mis on minu kommentaarikese mõte? on mul kommentaarikirjutamise annet? Hell no! Keep up the good work!
16/03 12:37:19
vaikselt hakkab imelik juba... et vaata kirjutad ühe hea jutu, ok. kirjutad kaks head juttu, juba teeb veidi kadedaks.. aga nagu kirjutad kõik jutud nii nagu need oleks Sinu parimad... midagi on lahti :D
tegelikult asi on vist selles, et Sul on peale ande veel midagi, mis paneb Sind kirjutama nii, et see hinge läheks. mul pole aimugi, mis see on, aga ma tahan ka seda asja!:)
igatahes, kirjuta veel! jätka samas vaimus ja ausalt... saada oma kirjutisi ometi kuskile!
16/03 20:03:27
Noor kirjanik. See kirjanik tuleb kuidagi väga tuttav ette, kas pole? Loen läbi, mõtlen...Damet, dude, sul on annet. Oled kirjutamise peale ju meister. Ausõna, saada kirjutisi võistlustele vm nagu ka eelpostitaja välja pakkus. Tõsiselt hea! jätka samas vaimus ja ära pidama jää!!!
16/03 20:05:07
Ja mõelda vaid, kõik algas sellest, et ma pakkusin sulle kohta minu bloggi kõrval. Nüüd on asi rohkem sinus. Loovutan sinule ülemise lahtri esilehel, annan sulle tiitli Head-Blogger ning saad ülemuste vetsu võtmed. Õnnitlen!

Jutu kohta niipalju... tõbras oled .. aga kurat, hästi oskad kirjutada. Vaatad natuke liiga kriitilise pilguga asju vahest või vähemalt mulle tundub nii. Oma mõtteid, tundeid ning lõbusaid juhtumisi oskad sa (e-)paberile aga edukalt, kirglikult ja lausa kirurgilise täpsusega panna.

Meeldis kommentaar? Väga hea.
16/03 22:10:46
Kirjutamisannet sul on, aga ma soovitan sul hakata kirjutama midagi pikemat, kuna need sisemised mõtisklused on kuidagi mittekuhugijõudvad. Hea tekst on igatahes, aga sa oled parematega hakkama saanud.
27/03 10:29:42

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it