Comments

27/05: Hinged

Kännaistillduit?

Mulle on märgitud, et liiga huumoriks on see blog kätte läinud. Noh, ma ei ole nõus, aga ma pean möönma, et minu kirjastiil, kui ma mõne idee tõsiselt ette võtan, on siiski üldiselt selline nukravõitu.
Kuigi mu mõttepäevikusse on kirjutatud juba mitu jutukest, ei ole ma midagi reaalselt nii ammu valmis saanud, et selline tunne on, nagu peaks sõrmedel tolm ja ämblikuvõrgud olema.

Õigupoolest eelistan ma dialoogita teksti, lühidalt välja ütlemist ja nimede mitte kasutamist. Sellepärast võib see jutunatuke meenutada sellist teksti nagu "Vihma käes".
Järgnev on mõeldud välja ja mõttetesse kirjutatud poolteisttunnisel jalutuskäigul Mähelt kesklinna 27. mai varavarahommikul kella nelja ja poole kuue vahel.
Ilmselt saab see proloogiks millelegi pikemale. Ehk ka mitte.

Hinged

Malcolm Lincoln
27.05.2006

Udu oli katnud terve linna. Nähtavus oli muutunud pea olematuks, eristada võis ähmaseid piirjooni, kujundeid, aga mitte midagi enamat. Tuul vilises läbi tänavate, rebides reklaamplakatite halvasti liimitud nurki. Poed olid suletud. Kell oli arvatavasi palju. Pimedusest ega valgusest ei olnud suurt mõtet rääkida, mõlemad olid kadunud, udu oli nad asendanud. Midagi sellist ei olnud linn näinud vähemasti viimase sajandi jooksul. Keskpäeva paiku langenud udu oli katnud iga viimase ruutmeetri.
Kiired sammud kostsid jalgrajalt, laialt asfaltteelt, mis viis mööda mereäärt kesklinna poole. Merd polnud näha, aga laineid võis kuulda suurepäraselt. Üks märk, et maailm veel eksisteeris, monotoonne kuid lummav heli, mis tekkis lainete randa jõudmisest. Kummituslik õhkkond ei paistnud aga häirvat sirgelt edasi tormavat meesisikut. Tormama ei olnud ehk õige sõna, aga jalutamiseks seda nimetada ei võinud. Kiire sammu kohal oli maha suunatud mõtlik pilk. Siis ta tõstis silmad ja seisatas hetkeks. Sammude lõppemisega võttis taas maad haudvaikus. Hetk hiljem katkestas selle järjekordne randa uhtunud laine. Ei ühtki inimest teel. Ei ühtki autot kõrvalasuval autoteel. Vaikus.
Mees astus edasi, pilk nüüd otse ette suunatud. Tema silmadest võis lugeda, et ta mõtles millelegi. Ja samas tundus, et tema mõtted olid saanud üheks selle uduga, et ta peas ei toimunudki midagi, sest tema silmades oli ka mingi kummaline nukrus, lootusetus. Ja ehk nägi ta selline välja. Võibolla mõtles ta hetkel mingile naljale. Välimus võis olla petlik. Või ka mitte.
Endiselt ei olnud udus midagi näha. Tee kõrval võis aimata paari prügikasti, siis bussipeatust. Aga ta võis neid vaid ette kujutada. Ei olnud sõna „peab“ või „oli“, olid „võib“ ja „võis olla“. Ta ei olnud kindel. Aga ta astus taas kiirel sammul edasi, silmis endiselt melanhoolne kuid sundimatu pilk, milles ometi võis lugeda mingit allasurutust. Veider, kui palju võivad inimesed arvata teist inimest tundvat pelgalt tema silmadesse vaatamise järgi. Aga kui nad tõesti peegeldasid mehe hinge, siis kuidas võis keegi teada, et tegu ei olnud kõverpeegliga. Miraa˛iga. Aga see ei olnudki oluline. See, kuhu ta läks, ei olnud oluline. Ehk isegi tema enda jaoks mitte.
Aeg-ajalt ta seisatas, et siis taas samas tempos edasi minna. Siis jõudis ta sillani. Ta vaatas alla. Vett ei olnud näha. Ometi pidi see seal all olema. Aga kuidas võis ta kindel olla millegi olemises, mida ta oma silmaga hetkel näha ei saanud. Mälu ei omanud tema jaoks enam rolli, pigem tahtis ta unustada. Sellised inimesed tahavad unustada. Sellised inimesed, kellele meeldib üksi kõndida. Üksinda, pimeduses, vaikuses. Ja hetkel oli see vaikus haaranud kõiki, tahes-tahtmata, sest udu oli katnud terve linna, lõigates läbi võimaluse näha, mis toimus kakskümmend meetrit eemal. Rohkem kujutlusvõime jaoks. Juhul kui kedagi üldse huvitas, mis seal toimus.
Üldistusi on raske teha. Me kõik tahame midagi unustada, midagi mäletada. Aga üksik mees niivõrd nukrate silmadega? Ta ei võinud ju juhtuda sinna lihtsalt jalutama või koduteele. Ja ehk oli ta just sellel. Ta tundus nooremapoolne, kuid silmad näisid väsinud, vanad. Võib. Võis olla.
Aga ta vaatas otsivalt udusse. Ta ei näinud seal midagi, kuid tema pilk ei liikunud. Ta ise jätkas oma palverännakut, koduteed, jalutuskäiku, põgenemist, tervisesporti, poeskäiku, rännakut, otsingut, hulkumist, eluteed.
Ta seisatas. Teine kuju. Keegi tuli talle udus vastu. Kahe kuju vahele jäi viis meetrit. Ta nägi möödujat, naisisikut. Too tõstatas pilgu. See oli nii tuttav. Too võõras oli nii tuttav. Need silmad olid nii tuttavad. Need olid tema enda silmad. Ta võinuks vanduda. Pilgud ristusid. Tütarlaps aeglustas korraks sammu. Siis ta möödus. Kadus udusse. Mees jäi paigale. Ta ei liikunud. Tema pupillid olid suurenenud, hingamine kaotanud oma veider-rahuliku rütmi. Ta tahtis pöörduda, kuid ei suutnud. Miks ta edasi ei kõndinud? Ta ei osanuks sellele ka ise vastata. Möödus sekund, kaks, kolm. Ta tundis sekundiosutit endale vastu pead tagumas. Mingi värin läbis teda. Ta silme ees oli ainult naise pilk. Need silmad. Ta ei olnud midagi sellist kunagi tundnud. See oli kas algus... või lõpp.
Mees pöördus. See pidi olema algus. See ei saanud olla lõpp. Naist ei olnud näha. Udu tundus paksenevat. Hetk hiljem mees jooksis. Kui kaua oli ta seistes aega raisanud. Miks. Ta jooksis läbi udu, kartmata millegi otsa põrgata. Ta seisatas ja kuulatas. Üks laine. Teine laine. Ei midagi muud. Tema enda hingamine. Nüüd juba väga kiire. Kadunud oli igasugune rahu ja mõtlikus. Ainult see mõte – kas selja taha kadunud hinge on võimalik veel kunagi leida, ära tunda.
Ta jooksis taas. Meeletult. Ta pidi naise leidma. Udus oli mingi kogu. Ta tormas edasi. Vaid üks post, valgustiga, mis ei valgustanud mitte midagi. Kurat. Ei. Miks. Kus ta oli? Veel üks kogu. Järjekordne post. Keegi liikus. Ta tormas edasi. Vaid bussipeatus. Üks kodutu oli istmele magama keeranud. Hääled. Ei, ta kujutas seda vaid ette. Udu. Lained. Asfalttee. Mees tundis taas valu, mida tegi sekundiosuti liikumine. Jooksusammud. Siis oli ta sillal. Kuju. See oli tema. See oli tema. Ta peatus, jäädes seisma mõned meetrid naisest tagapool. Too peatus samuti ja pöördus. Pilgud kohtusid taas. Mees hingeldas. Naise nägu ei väljendunud hirmu, ega imestust võõra üle.
„Tere,“ suutis mees ebakindlalt öelda.
„Tere.“
„Sellist udu ei ole ma kunagi näinud.“
„Mina samuti mitte.“
„No olgu... head õhtut.“
„Teile... teile ka.“
Mees astus sammu tagasi. Naine oli veidi ebakindel, kuid mitte hämmastunud ega imestunud. Siis vaatas ta mõtlikult maha, pöördus ja kadus taas udusse.
Maad võttis taas vaikus. Mees oli üksinda. Ta pöördus samuti ja astus edasi. Kui naeruväärne, mõtles ta, mida pidanuks ta ütlema. Mida pidanuks ta tegema. Mida oli ta teinud. Miks ta ta naisele järele jooksis. Miks too ei ehmatanud. Ta küsis endalt ja viskas siis need mõtted taas peast. Oh, mõistus, miks sa minuga nii teed, lase mul rahus olla, võis ta edasi astudes mõelda. Udu näis aina tihenevat. Raskusi oli paar meetrit eespool kulgeva tee leidmisega. Miks oli kõik nii läinud. Parem oli too naine, võõras, tuttav, selja taha jätta. Nagu kõik teised möödujad, vastutulijad, liiklejad, hinged. Jah, selline mees pidi ju tahtma midagi unustada. Miks muidu ta sellise ilmaga sellises kohas liikus. Miks muidu ta võõrale järgi jooksis. Jah, parem oli unustada. Nii palju oli juba unustatud, nägusid, sõnu. Parem oli ka too naine unustada.
Aga ta ei unustanud seda õhtut. Mitte kunagi. Ka siis, kui ununesid tuttavad, kui ununesid kunagised sõbrad, kui ununesid sekund tagasi möödunud inimesed, ka siis kui ta ei mäletanud enam kui vana ta oli, ka siis ei unustanud ta seda õhtut, seda udu, seda naist ja seda pilku. Miks, küsis ta endalt. Ja ta ei leidnud vastust. Ta soovis vaid, et oleks koos naisega udusse kadunud. Ta soovis, et oleks veel midagi ütelnud. Et oleks talle uuesti järele jooksnud. Et oleks pöördunud, selle asemel, et jälle edasi minna. Ja ta ei rääkinud sellest kellelegi. Miks pindanukski, teda oleks hulluks peetud. Aga ta mõtles sellele iga õhtu. Kuni lõpuni välja. Niivõrd suvaline õhtu, õhtu nagu iga teine. Ja ometi oli miski temast jäänud sinna teele, sinna sillale, sinna udusse.

Silmis suitsuvine,
hinge otsib hing.
Ära, ära mine!
Ära jäta mind!
- Doris Kareva
„Ajastu“

Comments made

Kas ma olen Sulle purjuspäi rääkinud sellest, kuidas ma kord üksi koju läksin ja üks võluv neiu mulle vastu kõndis? Kui ei, siis päris kena jutt või proloog või mis iganes. Jäin rahule...midagi väga head ei ütle, halva hoian endale teadmiseks.
28/05 16:18:51
Sigaret on kustunud? Kes kurat käskis sul ta kustutada?
Kirjastiil on laenuks? Millal sa ta tagasi annad?
28/05 20:31:54
Väga diip. Ja kui kõikehõlmav ning kokkuvõttev.

Aga ilma kujunditeta...
ma õnneks ei suitseta
ega laena asju.

(faktide ja tõe huvides - va kellegi muusika töövihikut)
28/05 21:08:31
Niisiis... seekord eraldasin Su kirjatükile rohkem oma oh-kui-väärtuslikust ajast kui tavaliselt. Loodetavasti ei kujune sellest liiga vigisevat kommentaari ;). Idee on hea ja Su stiil on muidugi super. Vahetevahel esines selliseid armsaid viperusi ("Ta seisatas, jäädes seisma..." ; "Merd polnud näha, aga kuulda võis laineid suurepäraselt."; "Miks ta ta naisele järgi jooksis." jne), aga neid oli küllaltki lihtne ignoreerida. Tsipa häiris siiski see, et sõna "ta" oli nii palju kasutatud, aga kui tegelastele nimesid pole kingitud, siis on seda ka suhteliselt raske millegi muuga asendada, aga oleks võinud siiski proovida ;). Kohe alguses oli ka üks suts veider koht. Kui sammud lõppesid, võttis maad haudvaikus, kuid samas oli mainitud, et just hetk enne seda oli tuul läbi tänavate *vilisenud* ning reklaamplakatite halvasti liimitud nurki rebinud. Ja samas ... tuulega, mis "rebib reklaamiplakatite halvasti liimitud nurki", ei saakski ju üldse eriti paksu udu olla :O. Ma ei tea - minu mõistus lihtsalt töötab nii. See jäi kuidagi kripeldama. Aga kõigele sellele vaatamata oli ka seda kirjatööd kummaliselt mõnus lugeda. Kuskilt on meelde jäänud see, et üks õige kirjutis tekitab tunde, et su sisse vajuks otsekui midagi sooja ja paksu. Ja see tunne ka tekkis. Tõsi, veidi väiksemal määral, kui mingeid Su teise tekste lugedes, aga ta siiski tekkis. Loodan väga, et see tõepoolest saabki proloogiks millelegi pikemale :).

Jällegi... stiil - vau.
28/05 22:30:55
kõik siin juba mainisid, et stiil oli hea.. ja oligi.
aga tead, et see aitas mind praegu. nagu tõsiselt aitas. sessuhtes, et ma ei taha olla nagu see mees, keegi, kes mõtleb terve elu tagasi ühe momendi peale, ühe hetke, ühe võimaluse peale, mida ta ära ei kasutanud... mille tõttu ta piinleb kogu oma elu, mõeldes sellele, mis oleks võinud olla ja tulla ja kahetsedes... niiet tuleb ära kasutada võimalust, mitte kahelda.. hmm.. ma mõtlesin enne lugemist, et saan lõpuks midagi Sinu kirjutistest ka kritiseerida... eino aitähh, niipaljukest siis sellest...
29/05 00:16:30
Kuidas meeldis lõpp. Ühtib ju pealkirjaga - "Hinged", mitmuses ja kokku saanud. Ehkki enne selgust ma seda ei arvanud, vastupidi. Muidu ei oleks suutnud jälgida, täna küll. Ja peaks kahetsema kõiki mittejälgimisi. Rumal vabandus. Sellepärast pole minu asi stiili maha teha või.. kurat teab, palju seda üldse järgima peab. Kirjuta, kuis süda juhatab ja neile, kes vastu võtavad.
Ehkki juba ammu ei ühti su jutud minu.. maitsega (või tasemega allpool pisut), leidsin siit midagi endale. Kinnituse sellele, et niisama mööda võib lasta hinge, kes püsiks meie kõrval terve aja. Läbi aja. Mööda lasta teadmata, mida tegema peaks, teadmata, kas see oli õige. Kuidas sai aga mees sinu jutust mitte teada, kui kokkupuude tema meelest ei kadunud.
"Sellised inimesed tahavad unustada. Sellised inimesed, kellele meeldib üksi kõndida. Üksinda, pimeduses, vaikuses."

Aga pärast ei olnud ju mees enam üksi, ta ei kõndinud üksi? Ta ei tahtnud ju unustada.
Aitäh ka.
Aitäh jah.
29/05 00:59:16
Kui kõikehõlmav ja kokkuvõttev on abort?
Nagu sigaret, mida sa kunagi süüdanud pole?
Või pudel, mida sa kunagi põhjani joonud pole?
29/05 21:50:03
Või kommentaari mõte, mida seal kunagi olnud pole.
29/05 22:25:06
Ära muretse, ka Anveltit peetakse siiani vahel kangelaseks.
29/05 22:30:19
Kapten Napalmer teatab...

Nii... poetan siis mina ka ühe kommentaari siia toredasse urkasse -peaksin ka mainima , et minu motiiv või motiivid selleks teoks peale eduka võimaliku ajaraiskamise , puuduvad. Muidugi on veel võimalus , et ajan jama ja... Igal juhul , asi lihtne - pole mõtet vast mingit pseudointellektuaalset jura hakata ajama.. Pole mõtet üldse seda kommentaari kirjutada... Aga igal juhul - siit see tuleb , nummerdatult: 1.)Kes oli see Härra/Preili "Hh-hmm.." , kes "sulle märkis" , et "liiga huumoriks blog kätte läinud"?! Kergelt ärritav märkus , leian ma. Sa ei tee siin mingit "Pravdat" ja vaevalt , et sul vaja "päris oma toimetaja(id)" , kes sulle ütlevad , mida sa võiksid kirjutada , mida mitte. Otsusta ise. Säilita piisavalt eneseuhkust ja -väärikust ja muid selliseid "elementaarseid ja vajalikke isiksusväärtusi , mis on vajalikud ellujäämiseks" , seda kõike muidugi mõistlikuse piirides , et sa ei kirjuta mitte "teistele" vaid ka enda "lõbuks" ja "millelegi/kellelegi muule" ka vahepeal (ehk paned kapi otsa tolmu koguma vms.). Nojah , need vaid pelgalt võimalikud näited , on veel võimalusi.
2.) "Kännaistillduit?"? Ai-ai-ai-ai... see , et sa ei regresseeru , ei tähenda et progresseerud... Riske on vaja võtta , kannatada sellest ON ka vaja , ohverdusi ON vaja tuua , muidu on võimalused suureks kunstnikuks/kirjanikuks/müürsepaks/tunnisauna valvuriks vms. sõna otses mõttes olematud... riski ja riski veelkord... aga tea millega riskid ja hinda enda üldisi võimalusi või tee nii nagu "päris kunstnik" - tee lihtsalt kunsti ja kannata , muud vast midagi. 3.)Siht võiks olla selgem - aga siiski , ma näen seda. Jookseb paljalt ringi mööda suurt lagedat platsi , ila voolab suunurgast nagu männivaik. Selline viskoosne. Pilk veidi vastupidiselt kõõrdis ja klaasistunud ja muidugi veel - kostuvad "helid" , mõni sõna tuleb ka , aga see juhuse asi rohkem.
4.)Jagan seda sinu viha juutide vastu(või sain asjast valesti aru?)... hiljuti mängisin malet ühe juudiga... noh oleks vast hullemini võinud minna , sain õnneks teise koha.
5.)Ahhh... persse see. Mul ei ole mitte midagi öelda , ei olnud ka varem. Vabandan kerge kriitilisuse pärast ja muidugi - jõudu tööle.
Üldiselt : Kas saaks natuke vähem "sa"-d ja selle muid vorme suure algustähega kirjutada , isegi minu , vana elitaristi jaoks on see liiga elitaarne , eriti arvestades seda sotsiaalset ringkonda ja on veidi mõttetu ka see tegu jott-enn-ee..
(Siia see 14 min läks , mul.)

Kapten Napalmer on teatanud...
29/05 22:38:16

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it