Comments
Comments made
Tõnis wrote:
Armas jutuke :) Ta polnud küll midagi täiesti uut või revolutsioonilist, aga äärmiselt mõnus oli lugeda. Tõemeeli meenutas kedagi klassikutest. Võib-olla tuletas meelde mingeid Tammsaare lühijutukesi. Ma tõesti ei oska öelda, miks. Oli selliseid teatud lauseid. Näiteks: "... ja tema südame ühtäkki rahulikuks ja tuju pidulikuks muutis." Mingit paremat põhjendust ma ei suuda leida, kui et stiil otsekui klappis mõnedes kohtades. Võib-olla olen lihtsalt mina imelik. No ja siis oli muidugi vürtsiks neid päris An... Malcolmi omi sõnu. Näiteks "nostalgilis-siirate" :) See jääb mulle meelde.
Üldse on imelik, et Malcolmi suguse vennikese peas niisugused mõtted liiguvad. Kui ma seda juttu loeksin, siis ma ei arvaks, et selle on kirja pannud Malcolm Lincoln isiklikult. Ehk ainult see "nostalgilis-siitare" annaks väikese vihje...
Aga olevikus viibimise teema on ka mind päris palju intrigeerinud ja mõtteainet pakkunud. Pealegi on ju olevik ainus asi, milles tõeliselt kindel saab olla. Vähemalt nii nad ütlevad. Ja kui Malcolm lubab, siis lisaksin siia ka ühe enda luuletuse, mis on minu meelest küllaltki teemakohane.
"Ela hetkes"
Kui vahel avastad end metsas
vaatlemas mõnd puud või lille
või kui karjus kivi otsas
vestab pajust vilepille
Siis on ainult nüüd ja praegu
hinges avanenud värav
mis ei tunne eri aegu
ja probleemid kaotab ära
Siis saabunud on rahu hetk
mis vähe siiski kestab
ning katkebki see mõtteretk
taevariiki sestap
Kuid õnn on meie endi peades
otsi teda, kui on vaja
tervest elust, seda teades
läbi jookse naeru najal...
Aga Sina, Malcolm, oled oma uuele kirjandushooajale korraliku avamise teinud :) Jään huviga ootama järgmisi jutte.
Üldse on imelik, et Malcolmi suguse vennikese peas niisugused mõtted liiguvad. Kui ma seda juttu loeksin, siis ma ei arvaks, et selle on kirja pannud Malcolm Lincoln isiklikult. Ehk ainult see "nostalgilis-siitare" annaks väikese vihje...
Aga olevikus viibimise teema on ka mind päris palju intrigeerinud ja mõtteainet pakkunud. Pealegi on ju olevik ainus asi, milles tõeliselt kindel saab olla. Vähemalt nii nad ütlevad. Ja kui Malcolm lubab, siis lisaksin siia ka ühe enda luuletuse, mis on minu meelest küllaltki teemakohane.
"Ela hetkes"
Kui vahel avastad end metsas
vaatlemas mõnd puud või lille
või kui karjus kivi otsas
vestab pajust vilepille
Siis on ainult nüüd ja praegu
hinges avanenud värav
mis ei tunne eri aegu
ja probleemid kaotab ära
Siis saabunud on rahu hetk
mis vähe siiski kestab
ning katkebki see mõtteretk
taevariiki sestap
Kuid õnn on meie endi peades
otsi teda, kui on vaja
tervest elust, seda teades
läbi jookse naeru najal...
Aga Sina, Malcolm, oled oma uuele kirjandushooajale korraliku avamise teinud :) Jään huviga ootama järgmisi jutte.
10/09 22:52:36
Kristina wrote:
üks india mees rääkis, et nii mitu keelt sa oskad, nii mitu erinervat persooni sa oled.
täpselt sama käib aastaaja kohta.
täpselt sama käib aastaaja kohta.
11/09 16:48:32
TheZin wrote:
"täpselt sama käib aastaaja kohta."
Nii mitu erineva hooaega sul (kodukohas) on, niimitu erinevat persooni oled?
Ei taipa. Loodan, et ta neid kommentaare enam ei loe, sest ega ma ei suudaks ega arvatavasti oskaks kuidagi moodi vastata.
Lahe lugu, aga mis kivi peal ta istub .. ja kuidas tal nälg ei hakka .. kas ta jooma ei peaks .. mis riided tal olid seljas, kui ta sinna suvel istus siis arvatavasti kergetes riietes kuid talvel on siis külm ..
Nii mitu erineva hooaega sul (kodukohas) on, niimitu erinevat persooni oled?
Ei taipa. Loodan, et ta neid kommentaare enam ei loe, sest ega ma ei suudaks ega arvatavasti oskaks kuidagi moodi vastata.
Lahe lugu, aga mis kivi peal ta istub .. ja kuidas tal nälg ei hakka .. kas ta jooma ei peaks .. mis riided tal olid seljas, kui ta sinna suvel istus siis arvatavasti kergetes riietes kuid talvel on siis külm ..
11/09 18:23:55
Kristina wrote:
selles mõttes oli mõte sees.
..ehk kunagi taipad!
ja sa ei peagi vastama.
..ehk kunagi taipad!
ja sa ei peagi vastama.
11/09 20:58:02
Malcolm Lincoln wrote:
Pealegi... seda ütles India mees. Kas keegi on kunagi näinud valetavat India meest?
11/09 21:57:46
kaur wrote:
Hooaeg avatud lühikese klassikahõngulise lühijutuga.
Tõnis juba ütlen, mina kordan: on tõesti klassika moodi, Tammsaare või Kreutzwaldi või kelle iganes Poiss ja Liblik tulevad meelde. Eha ja Koit. Arvatavasti selle pärast, et esiteks on kirjastiil tõesti erinev Su tavalisest, teiseks on see, et Suvi, Sügis, Talv ja Kevad on personifitseeritud (küll on keeruline sõna) ja seda nagu tuleb kirjandusetundidest klassika osast meelde.
Aga jah, armas looke, ta on nagu need igasugused lühidad Jaapani või minaeitea mis Kaug-Ida piirkonna tarkusejutud: lühike, müstiline, lõppeb moraaliga. Sobib väga hästi "hooaja avamiseks". Jõudu ülejäänud hooajaks!
Tõnis juba ütlen, mina kordan: on tõesti klassika moodi, Tammsaare või Kreutzwaldi või kelle iganes Poiss ja Liblik tulevad meelde. Eha ja Koit. Arvatavasti selle pärast, et esiteks on kirjastiil tõesti erinev Su tavalisest, teiseks on see, et Suvi, Sügis, Talv ja Kevad on personifitseeritud (küll on keeruline sõna) ja seda nagu tuleb kirjandusetundidest klassika osast meelde.
Aga jah, armas looke, ta on nagu need igasugused lühidad Jaapani või minaeitea mis Kaug-Ida piirkonna tarkusejutud: lühike, müstiline, lõppeb moraaliga. Sobib väga hästi "hooaja avamiseks". Jõudu ülejäänud hooajaks!
11/09 22:33:17
Liisi wrote:
nii et siis mina polegi ainus kes leiab, et Su stiil on natuke erinev. aga mulle meeldis see jutuke:) eriti tore oli lugeda kuidas Sina aastaaegu inimestena näed. ja mõte oli ka sees, nagu alati. anna teada kui midagi uut tuleb:)
15/09 23:53:08
Justina wrote:
Tea, kas viimane lause viitab kindlale usule, et inimrass kunagi siit kaob? Ma alles nüüd nägin seda lauset.
Ainuke lihtsake.
Ainuke lihtsake.
16/09 23:02:05
Tõnis wrote:
Pigem isegi faktile. Miski pole ju teadupärast igavene. Ei tähed, ei planeedid... populatsioonid ja liigid, kes mõnedel nendest planeetidest elavad, ammugi mitte. See ei tähenda muidugi seda, et miski lausa 'ära kaoks', aga kuju muudame kindlasti.
Kui inimesed maakeraga lõpetanud on, siis pole enam metsi, jõgesid-järvi, pilvi ega õhkugi. Isegi prussakaid mitte. Kui ei lähe aga just nii, siis leiame oma lõpu mingil muul moel :) Oma lolluse tõttu või mitte, aga siiski...
...
Kurat... jutul kadus järg ära. Vajusin liiga kauaks mõtesse. Tahtsin veel pajatada inimkonna vanusest ja Marsi aastaaegadest... aga jah... kell on pool kolm. Aeg magama minna... mõtted, va raisad, ei taha enam hästi mõlkuda.
Kui inimesed maakeraga lõpetanud on, siis pole enam metsi, jõgesid-järvi, pilvi ega õhkugi. Isegi prussakaid mitte. Kui ei lähe aga just nii, siis leiame oma lõpu mingil muul moel :) Oma lolluse tõttu või mitte, aga siiski...
...
Kurat... jutul kadus järg ära. Vajusin liiga kauaks mõtesse. Tahtsin veel pajatada inimkonna vanusest ja Marsi aastaaegadest... aga jah... kell on pool kolm. Aeg magama minna... mõtted, va raisad, ei taha enam hästi mõlkuda.
17/09 02:40:23
Malcolm Lincoln wrote:
Kuna mina ei ela arvatavasti/loodetavasti nii kaua, et näha kas inimrass siia jääb või siit kaob, ei sea ma tulevikuväljavaateid enamuses ei usu ega fakti alla.
Kuna minu mõistus ei suuda haarata seda, et universum on lõputu jne, ei saa ma ka kindlalt arvata, et inimrass ei võiks olla siin igavesti.
Kuigi, minu pessimismi ja ka tavalist tõenäosusteooriat arvestades ei tohiks me siin kohe kindlasti igavesti olla.
Maale kui planeedile oleks vist kõige parem, kui inimesed leiaks viisi end ja üksteist lõplikult hävitada nii, et see loodust ei kahjustaks.
Või siis lillelisema alternatiivina, et inimliik õpiks elama rahus, austuses ja mõistmises ümbritsevaga. Aga see eelmine versioon oli tõenäolisem.
Ja see lause seal lõpus tähendas pigem seda, et inimene ei ole, üllatus-üllatus, maailma keskpunkt, tema eluring lõpeb paratamatult, looduse oma aga mitte. (no keegi kindlasti võib teoreetiliselt mu väite nüüd valeks tõestada ja tuumasõja korraldada või planeedi lihtsalt õhku lasta)
Kuna minu mõistus ei suuda haarata seda, et universum on lõputu jne, ei saa ma ka kindlalt arvata, et inimrass ei võiks olla siin igavesti.
Kuigi, minu pessimismi ja ka tavalist tõenäosusteooriat arvestades ei tohiks me siin kohe kindlasti igavesti olla.
Maale kui planeedile oleks vist kõige parem, kui inimesed leiaks viisi end ja üksteist lõplikult hävitada nii, et see loodust ei kahjustaks.
Või siis lillelisema alternatiivina, et inimliik õpiks elama rahus, austuses ja mõistmises ümbritsevaga. Aga see eelmine versioon oli tõenäolisem.
Ja see lause seal lõpus tähendas pigem seda, et inimene ei ole, üllatus-üllatus, maailma keskpunkt, tema eluring lõpeb paratamatult, looduse oma aga mitte. (no keegi kindlasti võib teoreetiliselt mu väite nüüd valeks tõestada ja tuumasõja korraldada või planeedi lihtsalt õhku lasta)
17/09 13:19:15
Add comment
This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it
10/09: Inimene ja aastaajad
Avan siis pikema särata ja suurema kärata uue kirjandushooaja ühega lühitekstidest, mis ma juuli lõpus/augusti alguses Pärnus kirjutada suutsin.Nii kaua pole midagi siia pannud, et selline tunne on, nagu esmakordselt avaldaks. Aga olgu, here it goes:
Inimene ja aastaajad
Malcolm Lincoln
30.07.2006
Kord suvisel ajal läks inimene üksinda metsa ja jäi ühe kivi peale istuma. Istus ja mõtles seal soojas päikselõõsas ning jõudis lõpuks mõtteni, et suvi on ilus ja soe ning võiks kesta igavesti.
Äkitselt ilmus tema juurde Suvi – noor, ilus ja vallatu tütarlaps, kelle naeratus tegi inimese südame soojaks. Suvi keelitas inimest, et too jääkski teda armastama ning Suvi võiks lõputult kesta ja kinkida inimesele soojust ja valgust.
Enne kui inimene aga midagi öelda jõudis, Suvi äkitselt kadus. Tema asemele ilmus aga Sügis, kirjus kleidis enesekindla välimusega nägus naine, kes tekitas inimeses rea uusi mõtteid ja inspireeris teda. Inimene tundis äkitselt, et Suve kuumus oligi tüütavaks muutunud ning Sügise jahedus oli äärmiselt teretulnud. Sügis keelitas, et inimene jääkski teda armastama ning Sügis võiks jäädagi inimest omakorda nostalgilis-siirate mõtetega varustama.
Inimene oli juba veendumas, et Sügis ongi see õige, kui too äkitselt kadus ja inimese ette ilmus Talv. Talv oli kaunis ja hoolitsetud, veetlevalt salapärase ning püüdamatu välimusega. Temast õhkus külma, mis ei lasknud inimesel talle läheneda. Talv kattis kõik valge lumekorraga, mis inimesele meeldis ja tema südame ühtäkki rahulikuks ja tuju pidulikuks muutis. Talv keelitas inimest, et see jääkski teda armastama ning Talv saaks inimesele kinkida lund, rahu ja vaikust.
Inimene oli juba Sügise ja Suve unustanud, kui Talv äkitselt kadus. Ilmus Kevad, uje, õrn, lausa habras ning ilus neiu, kelle pead ehtis esimestest lilledest valmistatud pärg. Kevad äratas inimese ümber terve maailma, tärkasid lilled, ärkasid loomad, kostis taas linnulaulu. Inimesele meeldisid need värvid. Kevad keelitas inimest, et too jääkski teda armastama ning Kevad võiks inimesele kinkida ärkavat ja kaunist loodust, vulisevat vett ja laulvaid linde.
Inimesele oli Kevad juba kauneim tundumas, kuid too kadus ja inimese ette ilmus taas naeratav Suvi. Nii käisid neli aastaaega ringis inimest keelitamas, et see lubaks ühel neist igaveseks jääda. Inimene mõtles ja mõtles, arutles ja arutles, kord langes kaalukauss ühe, kord teise suunas, aga otsustada ta ei suutnud. Neli aastaaega aga tulid ja läksid, keelitasid ja meelitasid, pakkusid oma kinke ja ilu, inimene aga ei suutnud lõplikku valikut teha.
Nii muutus inimene vanemaks ja vanemaks. Suutmata otsust langetada suri ta lõpuks, olles aina mõelnud ja valikuid analüüsinud neid hetkekski nautimata. Ta polnud mõistnud, et valik ei olnud üldsegi tema teha, et kõik polnud tema anda ja võtta, lubada ja käskida. Ja ka siis kui inimest enam ammu polnud, jätkasid aastaajad endiselt üksteise järel saabumist ja ümbritseva meelitamist.