Malcolm Lincoln

24/09: Õigus tappa - osa 1: Seaduse verised käed (ehk kui õigusest saab kohustus)

Veidi sadistlikku komöödiat.

Inspiratsiooniks siis Kanal 2 teisipäevased väärtfilmiõhtud.

Õigus tappa – osa 1
Seaduse verised käed

Malcolm Lincoln
01.08.2006

Kui Steven oli kahtlasena tundunud pakikandjal käed murdnud, võttis ta oma spordikoti ja astus kindlal sammul rongijaamast välja.
Roosilinn võis pealtnäha tunduda rahuliku ja vaikse kohakesena, aga nii see kindlasti polnud. Tugeva õiglustundega inimesena oli Steven ekspert tundmaks ära kohti, kus õiglus tuli jalule seada. Stevenist õhkus domineerivat mehisust ja maskuliinset õigust. Jalas olid tal tanksaapad ja teksad, seljas musta värvi särk, mille peal ilutses samuti must tagi.
„Karm mees,“ mõtles enamik, kes teda nägid. Neist omakorda enamik ei näinud ega mõelnud enam kunagi midagi.
Steveni musklis käed lõppesid laiade õlgadega, mille vahel oli lühike kael ja väike patsiga pea, mille keskel asetsesid emotsioonitus näos kaks kurja silma, mis justkui ütlesid: karm, aga õiglane. Või õiglane, aga karm. Või lihtsalt karm. Õigemini ei öelnud nad küll mitte midagi peale teatava tapahimu. Igatahes ei peegeldanud nad veel Steveni mõtet, või õigemini instinkti enda ümber oma objektiivset väikest õigust külvata. Kõik, kes temaga kätt surunud, pidid nüüd tervitama alles jäänud käega.
Steven sammus otsejoones linna baari ja istus baarileti ette ühele pukile.
„Üks viski,“ teatas ta vaiksel, ent karmil häälel. Baarmen tõi talle kiirelt viski, teades, et muidu ta siit tervete käeluudega ei lahku. Ausalt öeldes polnud tal Stevenit nähes enam mingit usku siit kunagi elusana lahkumisse.
Steven teadis samamoodi, et baarmen siit elusalt ei lahku ning mõõtis hetkel pilguga baaris olevaid inimesi. Neid oli paarikümne ringis. Ehk siis ühe ja neljasaja vahel - matemaatika ei olnud Steveni tugevaim külg. Küll aga oli selleks õigluse esindamine ja hetkega teadis ta, et baaris viibis vaid kari kaabakaid, pätte, petiseid - Roosilinna põhjakiht.
„Ka... ka... kas s..sa oma vi..viskit ei joo?“ julges baarmen küsida.
„Ma ei joo,“ vastas Steven.
„A..aga mi.. midagi süüa?“ päris baarmen, kes oli ilmselt kaotanud viimase tahte elada.
„Ma ei söö,“ teatas Steven sama lakooniliselt, purustades pilguga juba ümbritsevate inimeste luid. Tema silmad olid tõmbunud väikeseks piluks.
„Ku... kui kauemaks jääte, siis ä..äkki tahate ööbida kõrvalasuvas motellis?“ venitas baarmen viimase õhuga oma kopsudes. Samal hetkel üritas baarmeni jalaluu end ise murda, et Stevenist ette jõuda.
„Ma ei maga,“ kõlas vastuseks.
Ta küsib liiga palju, tee ta vagaseks, mõtles samal ajal Steven. Õigelmini mõtles seda tema õiglustunne, mis oli just viimasele end peitnud ajurakule kirvega selga löönud. Steveni kohta peab veel ära mainima, et tundeid nagu sõprus või armastus ta ei tundnud. Küll aga tundis ta suurepäraselt inimese anatoomiat ja luustikku.
Steveni selja taha oli astunud kolm kauboiriietes suurt kasvu meest, kes võõra vastu huvi tundsid.
„Meil siin väga palju võõraid ei käi, kuidas linn ka seni meel...,“ hakkas üks küsima. Sekundi murdosa võrra hiljem oli Steven murdunud tema käed, parema jala, selgroo, kaela ja suguelundi. Teine mees üritas Stevenit lüüa, aga Steven oli kiirem, haarates tollest ja tõstes mehe peaga ventilaatorisse. Siis ta pöördus ja haaras kolmanda mehe kõrist.
„Kelle heaks sa töötad?“ küsis Steven näoga, mis andis mehele sama palju elulootust, kui pakk viagrat päikesele lennutatavale šimpansile.
„Mul on naine ja lapsed,“ halises mees.
„Mul olid naine ja lapsed,“ sisises Steven, „sinusugused võtsid nad minult ära.“ Tegelikult tähendas „sinusugused“ muidugi kohtunikke, kes olid Stevenile oma perekonnaga peksmise eest neljasaja kilomeetrisse lähenemiskeelu kehtestanud.
„Ma... ma .. töötan linna ehitusfirmas,“ halises mees. Seepeale otsustas Steven lõpetada stseeni mõne stiilse lööklausega, mida tulevased põlvkonnad saaks vaimustunult tsiteerida, ja teatas: „Siruta end veidi!“ enne kui mehel käed murdis ja põlve läbi näo surus.
Epiloogiks tappis Steven kõik teised kurikaelad baaris (kurikaelte all on silmas peetud kõiki läheduses viibijaid) ja lõpetuseks ka baarmeni, kes polnud põgenenud, sest teadis, et õigluse eest põgeneda pole mõtet ja oli terve aja baariletil istudes oma järjekorda oodanud, ise vahepeal Stevenile kuvalda tuues.

Steven võttis tänavalt ühe auto, mille omanikul(keda ta pidi viis minutit kõrvalmajast otsima) ta enne kõik luud murdis. Seal pakkis ta lahti oma spordikoti, mis sisaldas nuge, kahvleid, püstoleid, pumppüssi, automaati, granaate ja kuulipildujat, kõiki õigluse tööriistu. Siis vajutas ta gaasi ja kuigi tal puudus süütevõti, ei julgenud auto mitte käima minna.

Normanil oli kogu päev olnud tunne, et on täpselt selline õhtu, kui midagi perse läheb. Seega oli ta end profesionaalse ehitusfirma omanikuna kõigeks valmistanud, mida maailmal talle pakkuda. Päris valmis polnud ta aga selleks, et maja esimesse korrusesse kihutab auto, mis hetk hiljem plahvatab. Siis marssis trepist üles Steven, kes pikema jututa käe sekretärile kurku toppis, ta jala ümber kaela keeras, teda paar korda põrgatas ja siis läbi mingi ora viskas.
„Sul on võlg maksta,“ sõnas ta siis. Šokeeritud Norman, olles endal juba püksid täis kusnud, püüdis end õiglasest kohtust välja vabandada.
„Ma ei ole midagi teinud... äkki jõuame kokkuleppele,“ pobises ta, aimamata, et viimane kokkulepe Steveniga õnnestus saavutada ühel inglise kaupmehel, kes oli kolme ja poole tunniga suutnud välja kaubelda ühe ribi- ja ühe varbaluu terveksjäämise.
„On tasumise aeg,“ sõnas Steven külmalt.
„Issand! Miks? Mis tasumise? Maailmas on niigi palju vihamist, vägivalda, kurjust, sõda, nälga. Sa tapsid all mõlemad mu pojad, isa, kõik neli venda, onu, kaks onupoega, parima sõbra ja koer Pitsu, ja nähes Sinu õiglast pilku nad kindlasti kõik ka väärisid seda. Aga miks ei võiks hetkeks vägivalda lõpetada? Kõik on Sinu kätes, ma ei palu enda ega oma naise pärast. Talle ei jää muidugi ka kedagi. Palun.. Sinu võimuses on anda maailmale rahu, leida oma hinges kaastunne. Ja rahu. Ja rahu. Ja rahu...“
Steveni silma langes pisar. See tähendab, oleks langenud, kui ta oleks midagi aru saatnud või tahtnud aru saada. Seda pisarat seal muidugi tegelikult polnud, kui ta Normanile pastaka ajudesse surus, siis ta käed murdis ja talle granaadi suhu toppis.
Põlevast majast levis tuli ka kõrvalmajja. Steven oli selleks hetkeks juba linnast väljas. Õiglus ja kord olid taas majas. Roosilinn sai taas elada rahus ja õnnes. Steven oli oma töö teinud. Ta teadis, et oli vaid üks mees, kuid tundis rahuldust, et oli andnud oma osa maailma paremaks muutmisel. Tal ei olnud aga plaanis enne peatuda, kui kõikjal valitseb kord.
Lõpp.

Järmises osas: Steven loob korda Disneylandis. Steven kohtab võrdset vastast, Jean-Claude’i, kellega võidu korda looma hakatakse. Kas Steven murrab Jean-Claude’i käed? Kas Steven murrab Romani käed? Kas Steven murrab Jimmy käed? Vastuseid pole raske arvata. Seiklused aga jätkuvad.

Loo tõid teieni haridusministeerium ja kultuurkapital. Sest meie hoolime.