Comments

02/02: Taevaisa ja maailmaisa

Üle pika aja lisan siia ühe teksti, mis õigupoolest kirjutatud juba eelmise aasta suvel Pärnus. Midagi sensatsioonilist ta ei ole - olen kirjutanud vast nii halvemat kui paremat. Igatahes soovin head lugemist.

Taevaisa ja maailmaisa
Malcolm Lincoln
01.08.2006

Sujuvalt ja vaikselt liikus lift üles, peatudes lõpuks kerge plõksatusega. Mees liftis kohendas lipsu ja silus oma kergelt halle juukseid. Ta pühkis kõõma musta ülikonna õlgadelt ja köhatas, et hääle puhtuses veenduda.
Ta väljus liftist ning sisenes koridori. Punase sametkattega seinad ja põrandad tekitasid sürreaalse atmosfääri ja viisid suure kuldse ukseni. Mees avas selle ja jõudis avarasse ruumi, mille seinu katsid maalid – Mona Lisa, Kristuse ristilöömine, Donald Pardi esimene portree. Otse ukse vastas, veidi kõrgemal tasandil, oli aken, mille ees laius puus laud. Selle taga omakorda asus tugitool, kus istus valge habemega vanamehenäss. Too oli parajasti ametis sõrmenipsuga põrandale prussakate loomise ja nende jalge alla litsumisega, korrutades ise igale neist: „Mina olen sulle elu andnud, mina võin ka ära võtta.“
Siseneja avas suu: „No tere, ma...“
„...tulin sinu juurde.“
„Jah, just, et mul oleks...“
„...üks jutt.“
„No...“
„...kuule.“
„Tead, see muutub üsna...“
„...häirivaks...“
„...et sa oled...“
„...kõikenägev ja –teadev...“
„...aga see ei tähenda veel...“
„...et ma peaks sinust lolli muljet jätma. Jah, olgu, George, sellega saad sa ise ka hakkama. Teeme siis inimlikult ja rumalalt, mängime situatsioonikomöödiat – Mis mureks, George?“
Mees astus lauale paar sammu lähemale.
„Noh, nagu sa tead, ma olen juba kaks ametiaega Ameerikat juhtinud.“
„Jah, üsna alla keskmise edukalt, ma peaksin mainima.“
„No jätame statistika. Jutt siis selline, et ma siin mõtlesin, või noh, nõuandjad mõtlesid, et raha mul nagu on, naine on ka olemas, riik on ka, aga ma peaks selle nüüd niikui ära andma. Ja ausalt öeldes ma ei tea, kuidas ma ilma Fluffyta hakkama saaksin...“
„Fluffy?“ köhatas Jumal.
„Nii ma nimetasin tuumanupu, mis mul padja all on, aga see pole oluline. Igatahes ma tahaks seda ametit edasi pidada, aga noh... olgem ausad, ma ei ole just maailma populaarseim mees.“
„Oh mis sa nüüd, maailm armastab sind,“ nöökis Jumal
„Päriselt?“ läksid Georgei silmad suureks.
„Ei. Sa oled sitapea. Mine nüüd jutuga edasi.“
„Igatahes ma, jah, tahaksin edasi Fluffy omaniku kohal olla. Ja mul oleks vaja reklaami kelleltki populaarselt ja austatult... nagu... Sina...“ George üritas mandada näole paluvarmsat siirast ilmet, aga välja tuli vaid dementne irve.
„Vastus on: EI!“ käratas Jumal seepeale.
„Miks?“
„Ma olen Jumal. Kõige parem, kõige targem, mäletad? Ma ei tee reklaame.“
„Aga see Duracelli patareide reklaam kus sa osalesid? Ja Adidase tossud? Ja Prostamol Uno? Ja teleturu Belly-master 2000?“
„No kurat, sealt ma sain kõva papi. Ja veel rohkem keppi. Aga see oli rohkem selline nooruse lollus ka. Sinu va ahvi pärast ma küll oma mainet ja perset ohtu ei sea.“
Samal hetkel võinuks mikroskoobi abil ehk näha, kuidas Georgei peas üksik ajurakk keset tühjust teisele otsa põrkas, vaikselt vabandas ja edasi ujus – igavikku ja kaugemale.
„No olgu, on ka muid meetodeid kui raha,“ teatas George äkki otsustavalt, „näiteks me võime siia ühe tuumapommi visata!“
Jumal irvitas. „Loll inimene. Bill käis siin mõned aastad tagasi sama jutuga. Kaua teil küll läheb, et aru saada – ma olen Jumal, mind ei saa tappa!“ Siis jäi ta hetkeks mõttesse. „No muidugi kui välja arvata see vai südamesse ja hõbekuulidega, aga tuumapommiga kindlasti mitte!“
Georgeil hakkasid ideed otsa lõppema.
„Eee.. palun?“
„Issand kui armas, lihtsurelik,“ naeris Jumal, „aga ei! Ei! EI! Mul on juba sinu lollustest kõrini, uus president on vägagi oodatud. Peaasi, et ta neeger ei oleks.“
„Mind on juba kaks korda valitud, sind ei ole aga keegi valinud!“ käratas George. „Kiiks-kääks, kiiks-kääks. Kes on Piibli peategelane, ah? Muide, minust tehakse isegi filmi. Kui sa tagasi lähed, võiksidki ütelda, et nad võiks mind mängima panna David Hasselhoffi. Või siis kellegi, kel on stiili, annet ja huumorimeelt... Steven Seagal? Surmarong mulle väga meeldis – eriti see koht, kus ta ühel lihtsurelikul käe ära murdis. Ho ho hoh, kus ma naersin seda, nii et tilgad püksis. Neetud olgu see hetk, kui ma loobusin oma kohast Oscarite jaotamise komitees.“
„No olgu,“ vihastas George, „kui sina mind ei aita, saan ka ise hakkama, alati on viise!“
„Phahh. Inimesed pole ka nii lollid. Kui sind kolmandaks ametiajaks ausal teel valitakse, koorin ma terve selle aja valges majas kartuleid.“
„Olgu nii,“ teatas George ümber pöördudes.
„Mida see W üldse tähendab? Willy Wonka?“ pobises Jumal, kuid Geore oli juba välja tormanud.
„Mnjaa, oleks pidanud oma hääle sellele Jamesile või mis ta oli andma,“ mõtles Jumal sigarit süüdates ja kotte sügades.

Sujuvalt ja vaikselt liikus lift alla, peatudes lõpuks kerge plõksatusega. Mees liftis kohendas lipsu ja silus oma kergelt halle juukseid. Ta pühkis kõõma musta ülikonna õlgadelt ja köhatas, et hääle puhtuses veenduda.
Ta väljus liftist ning sisenes pimedasse ruumi. Otse tema ees istus kollasel taburetil Jumal ja kooris, higimull otsaees, kartuleid. George seisatas ja naeratas laialt.
Jumal tõstis pilgu ja alustas: „Olgu, see, et sa seadustasid kolmanda ametiaja, olgu. See, et sa pikendasid ametiaja kolmekümnele aastale, olgu. Aga kuidas kurat sa suutsid need valimised ilma pettuseta võita? Ja kuidas sa end Piiblisse Jumala vanemaks ja targemaks vennaks suutsid kirjutada, ma ka aru ei saa.“
„Noh... kõigega annab manipuleerida,“ vastas George, „tegelikult tulin ma ainult korraks vaatama, kuidas töö siin keldris edeneb – suundun edasi Fluffyga parki jalutama.“
Jumal jäi teda nõutult silmitsema. George astus tagasi lifti.
„Vaata,“ lisas ta veel, „nii kaua kui inimesed usuvad, et sina oled olemas ja mina mõtlen, oleme ju mõlemad omadega mäel. Kõik võivad rääkida, et see on halb, teine on halb, paha George, bla bla bla, aga keegi ei usu, et midagi muutuda võiks, niisiis, midagi ka ei muutu. Mina lähen nüüd oma maailma valitsema ja õhtuks ma tahaks kartuliputru, nii et koori, koori. Ega’s muud kui vote Bush ja head õhtut.“ George oli öelnud oma elu pikima mõtteavalduse, millega olid lõppenud ka tema enda arvamused selleks kümnendiks. Liftiuksed sulgusid.
Õhtul leidis George pudru seest suure kartulikoore. Aga muidu oli kõik ideaalne.

Comments made

Muhe.
03/02 11:35:16
Kui ma nüüd õigesti aru saan loo mõttest, siis tundub see natuke lapsik sinu kohta ja seda USA-vastast marssimist ei suuda ka eriti naljaka ega ka tõsisena võtta enam.
Mis Jumalasse puutub, siis tema olemasolul ei olegi tähtsust. Oluline on see, kas sa usud või mitte.
03/02 11:37:37
See "mõte" on sinna rohkem jõuga pressitud. Tekst ise on pigem loodud paari nalja kuhugi sisse kirjutamise eesmärgil.

Üldiselt on minu meelest ühtemoodi tüütavad nii need, kes päevast päeva jahuvad kui paha USA on, kui ka nood, kes virisevad kui mõttetu esimeste tegevus on.

Mis Jumalasse puutub siis minu jaoks on ta parim fiktsionaalne karakter, kes iialgi loodud. Kuna inimene saab elada ainult enesekeskselt, siis loomulikult on uskumine/mitte uskumine oluline. Aga mina võtan asja nii, et ma ei saa tõestada ei Jumala olemasolu ega mitte olemasolu, mistõttu lähtun lihtsalt oma (vähesest) elukogemusest ja maailmapildist - kus ei ole aga mitte vähimatki loogilist juhtnööri, mis peaks juhtima Jumalasse uskumise põhjendatuseni. Mistõttu on religioon kui selline minu jaoks üks traditsioonidest tulenev (pool)lollus.

Ja mul on varsti plaanis üks USA ja Iraagi teemaline tekst.
Operation Iraqi Liberation (O.I.L.) (see on ühe Anti-Flagi loo pealkiri)
03/02 11:55:35
Kuna Jumalat võib pidada füüsiliselt mitteeksisteerivaks nähtuseks - nagu armastus, õnn, mälestused jne - siis ei ole tema olemasolu tõestamisel vajadustki. Ja see ei tähenda mingit seisukohta minu poolt - vaid sellele nähtusele väärtuse andmist endale. Sellel ei ole religiooni ega piibliga sittagi pistmist, mida igaüks endale Jumalaks tahab mõelda. Kas või maapealsed naudingud, sest usk peab olema nauding, mitte enesepiitsutamise protsess Mingi Valguse Suunas...hmm.. mis lõpus üldse tulemata võib jääda :D

Aga okei, selle sinu jutu puhul on ta sümbol, fiktsionaalne tegelane - nagu sa ütlesid.
03/02 13:08:52
Vajadust ei ole päris paljudel asjadel, mida nn intelligentne inimene teada tahab või mõista püüab. On need siis füüsiliselt eksisteerivatest või mitteeksisteerivatest valdkondadest.

Üldjoontes ma olen nõus.

Kuigi see, et usk nüüd PEAB olema nauding. Mulle meeldib käsitleda selliseid asju fraasidega VÕIB või VÕIKS. Paljud head asjad ei ole alati naudingud.

Aga et usk võiks mitte olla mingi enesepiitsutamine valguse suunas - word.
03/02 13:25:17
Hmm... olles kõik kommentaarid läbi lugenud, saan kindlalt nõustuda vaid Tonniuse omaga. Tema ütles ühe sõna.

USA-vastane marssimine? Leian, et antud teksti kohta on selline väide liialdus. Kõige rohkem on see mõõdukas jumalateotus. Kotte sügava ja kartuleid kooriva Jumala kujutamine võib ise üks parajalt kuum kartul olla. Aga vaevalt, et Malcolmi blogi lugejate ringkonna jaoks. Ühe riigipea mõnitamine (kes on selle ka ära teeninud... kui keegi üldse kunagi mõnitamist ära on teeninud...) ei ole terve riigi vastu välja astumine.

Lapsik? Ma pole kunagi aru saanud, mida see sõna täpsemalt tähendab. Millised on need "küpsed" mõtted, mida sobib öelda ja mõelda, mida mitte... ei tea. Igal juhul enamus kömöödiasarju on sisult küllaltki lapsikud ("South Park", "Tuvikesed", "Simpsonid", ka "Family Guy"). Aga nende eesmärgiks polegi erilise "küpsusega" silma paista. Tihtipeale surutakse küllaltki labase huumoriga ühiskonna valusatele kohtadele ja ongi kogu moos. Pea-asi, et naerma ajaks. Ja Malcolmi tekst mind õnneks ajas. Teema ise muidugi ON kulunud ja läbi leierdatud... selles mõttes on see võib-olla tõesti "marssimine" või pigem selle üks osa. Ei tea... mulle need naljad meeldisid ja teksti sisse passisid nad kah. Maitse üle ei vaielda, muidugi.

Religiooni koha pealt - mina olen samuti üks neist tüüpidest, kes leiab, et kõige õigem oleks endale ise oma isiklik religioon "välja mõelda". Kas nüüd just otsast lõpuni ise, arvatavasti on lihtsam juba olemasolevatest midagi laenata, killuke siit, killuke sealt. Ja arvatavasti on selline "laenamine" niikuinii vältimatu. Väitega, et religioon on üks traditsioonidest tulenev (pool)lollus, ei saa ma nõus olla. Ei viitsi põhjendada, miks. Kommentaar hakkab niikuinii pikale venima...

Aga jah... muhe. Naerda sain ja õhtupoolik muutus lõbusamaks. Vähemalt minu jaoks täitis see jutuke küll oma eesmärgi. Seega aitüma selle eest :)
06/02 22:34:16

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it