Comments

03/03: Parimad filmid 2006

Nüüd kui Oscarigala on läbi, võime panna filmiaastale 2006 lõpunks punkti koos filmimaailma oodatuima sündmusega - oma lemmikud teatab Malcolm isiklikult.

Üritan teha lühidalt, et ka mittefilmifriigid lugeda viitsiks.

Mainin ette ära, et pole näinud päris mitut aasta kõrgelt hinnatud teostest - Volver, Notes on a scandal, Pursuit of happyness & Little Children.

Aplaus, aga istudes

Mulle isiklikult tundus kuni viimaste hetkedeni, et 2006 oli ikka väga kehv filmiaasta - õnneks lükkasid paar viimast nähtud teost selle arvamuse ümber. Küll aga oli 2006, vähemalt Kuldgloobuste ja Oscarite poolest, üks suur möödapanekute paraad.
Aasta parima filmi kullast gloobus kuulus Paabelile, mis küll Oscaritelt lahkus ühe auhinnaga(nominatsioone oli seitse). Kuigi tõsi, tegu on suurepäraselt näideldud ja tähtsa filmiga, on tegu ka suure ülehindamisega. Kui võtta kõrvale Inarritu enda 21 grammi või eelmise aasta parima filmi Oscari võitnud Crash, jääb Paabeli taodeldud laiahaardeline kultuuri- ja inimeseuurimus ikka väga kahvatuks. Tõsi, siin ei ole liigset pateetikat ega mallides astumist, aga midagi uut ei öelda, midagi erilist ei looda, midagi väga meeldejäädavat ei saavutata.
Parima filmi Oscarile kandideeris ka kõikjalt Helen Mirrenile parima naisnäitleja Oscarid korjanud The Queen. Paljulubavalt muheda ja ehtinglasliku algusega film ei kanna ometi kokkuvõttes lõpuni seda sisulist kvaliteeti, mis peaks olema ühes nii paljudele auhindadele nomineeritud filmis. Kuigi Mirren on väga hea, ei ole isegi tema roll midagi sensatsioonilist. Kuigi Inglise rojaliteedi igapäevaelu on huvitav vaadata, ei ole siin midagi informatiivselt löövat. Kuigi tegu on hea filmiga, ei kuulu see kohe kindlasti aasta "peab nägema" hulka.

Maailmakino aasta

Kui The Queen defineeris inglaslikkust ja sealseid kombeid, tuleb edasi mainida, et tegu oli tõelise USAst väljaspool tehtud või mitte USAst rääkivate filmide murdeaastaga Oscari nominatsioonide hulka. Kõige eredam näide on hispaanlaste Pan's labyrinth. Guillermo del Toro film on jõudnud IMDB kuuekümne kõrgeimalt hinnatuima sekka ning teenis koguni kolm Oscarit. Ühe vähemasti viimase kümnendi parima muinasjutufantaasiana ei suutnud nimetatud teos ometi võita parima võõrfilmi Oscarit - see au kuulus hoops Das leben der anderenile ja teenitult. Minu tabeli aasta parim film on tõeliselt kindel ja samas tundlik vaade Berlliini müüri aegsele Saksamaale, kogu Euroopa minevikule ning mis kõige tähtsam - headusele ja kurjusele inimeses.
Euroopa filmidest vääriks minu meelest veel eraldi äramainimist Rootsi Den brysomme mannen ehk Tüütu mees, eelmisel PÖFFil linastunud originaalne terrygilliamlik poolfantaasia õnnest ja rahulolemisest elus ja ühiskonnas.
Kuigi auhindateta jäi kolme nominatsiooniga Mel Gibsoni lavastatud suurepärane seiklusfilm Apocalypto, sai parima meesnäitleja eest Oscari Forest Whitaker Idi Amini rolli eest filmis The last king of Scotland. Kuigi on vaieldud, et filmi tõeline peategelane oli James McAvoy mängitud Nicholas, olgem ausad, filmi kandis siiski just Whitakeri suurepärane roll ja tema tegelase raevukas iseloom. Film ise oli näiteks parem kui The Queen, aga taaskord, mitte midagi erakordset.
Tegu ei olnud ka aasta ainsa Aafrika probleemidest rääkiva teosega. Kuigi eelmistel aastatel on sellistele filmidele ülikõrged latid seadnud Hotel Rwanda ja The Constant Garener, oli aasta ühe üllataja, Blood diamondi, suurim võit just oma liistude juurde jäämine. Film oligi tehtud peamiselt seiklusfilmina, milles ta õnnestus täielikult. Realistlik kujutuslaad, head näitlejatööd ja vapustav visuaal- ning helikülg andsid muidugi suure lisaplussi.

Hea komöödia taassünd?

Aastat jäävad kindlasti kaunistama kaks suurepärast nn naljafilmi, eriti kõigi USA filmitööstuse kohutavate mittenaljakate läbikukkumiste kõrval. Mõlemast on juba ka piisavalt räägitud ning neid meedias kajastatud.
Kuigi Borat ei ole tänu ideoloogiapuudulikkusele ehk niivõrd õigustatud teos, kui võiks olla, on tegu ühe naljakaima filmiga, mis ma iialgi näinud. Tõsi, labane ja solvav huumor, aga maailm, tule mõistusele, see on fiktsioon, ainus reaalsus on rida lolle ameeriklasi (ja nii mõnigi Kasahstani poliitik), kes ei saa aru naljast ka siis kui see neid ninast hammustab.
Little miss sunshine ei ole õigupoolest sugugi väga naljakas film, sama palju on siin küllaltki nukraid kohti. Kuid ta on suurepärase näitlejateansambliga väljapaistev road-movie. Mõnus indie-film ja kindlasti mitte viiest parima filmi Oscarile kandideerinust halvim.

Oscarid - kus küll olid õigluse silmad?

Parim operaatoritöö. Children of men, millest niigi vaadati teenimatult mööda nii parima filmi kui mitmes tehnilises kategoorias, oli aasta pika ja oi kui pika puuga kõige paremini filmitud teos. Visuaalselt teostuselt ja kaamera liikumiselt tuli niigi briljantsele antiutopistlikule teosele juurde mitu väärtuspunkti.
Parim meeskõrvalosa. Alan Arkin oli Little miss sunshineis küll hea, aga Djimon Hounsou oli Blood diamondis suurepärane. Kaks korda on talle teenitud auhind andmata jäetud, aga noore näitlejana saab ta kindlasti veel mõne võimaluse. Tõttöelda annaksin mina auhinna üldse mitte kandideerinud Jack Nicholsonile The Departedi eest - vanameister tegi seal järjekordse meisterliku soorituse, mis imelikul kombel jäeti täiesti tähelepanuta. Nominatsiooni sai hoopis (samuti suurepärane) Mark Whalberg sama filmi eest.
Parim meesnäitleja. Jah, Forest Whitaker oli viiest nomineeritust parim. Aga minu auhind läheks hoopis ühele kahest nominatsioonita jäänust. Sacha Baron Cohen Boratina või Johnny Depp kapten Jack Sparrowna. Depp väärinuks auhinda juba Pirates of the Carribeani esimese osa eest. Teine, küll esimese tasemest üsna kaugel olev, osa andis talle aga suurepärase võimaluse esitada kogu oma laia ning ekstravagantset repertuaari.
Parim lavastaja. Scorsese väärinuks seda auhinda juba nii mitmel korral, kuid sel aastal, kui ta selle oma kuuendal kandideerimisel lõpuks sai, ei ole ma nii kindel. Kuigi tõsi, ta tegi hea töö, tooksin ma välja kaks suuremat õnnestujat. Paul Greengrass sai United 93 näol hakkama suurepäraselt objektiivse ja ausa, pateetilisusest hoiduva filmiga 11. septembri tragöödiast. Oscari pidanuks aga saama vanameister Clint Eastwood. Kuigi neid auhindu on tal juba kaks, suutis ta sel aastal taas tuua ekraanile koguni kaks filmi - kergelt alla ootuste õnnestunud Flags of our fathers ja...
Parim film. ... Letters from Iwo Jima. Tõesõna, tegu oli aasta pikalt parima filmiga neist viiest, mis kandideerisid. Aasta parima USA filmi auhinda jagavad V for Vendetta, mis kannab valmimisaastat 2005, ent esilinastus eelmisel aastal ja vaid ühe Oscariga lõpetanud Kirjad Iwo Jimalt. The departed oli hea, aga vaid hale vari korealaste Mou gaan doust. Lihtsustatult: The departed EI OLNUD parima filmi Oscarit väärt.

Statistiliselthindeliselt

Kordan veelkord, et kindlasti jäi sel aastal nii mõnigi hea filmi nägemata, aga sellised on minu kümme 2006. aasta parimat filmi:

10. Blood Diamond; Vereteemant
8

9. The Departed; Kahe tule vahel
8

8. United 93; United 93
8

7. The Fountain; Allikas
8.5

6. The Prestige; Lõppvaatus
8.5

5. El Laberinto del Fauno; Paani labürint
8.5

4. Children of Men; Inimlapsed
9

3. Letters From Iwo Jima; Kirjad Iwo Jimalt
9

2. V for Vendetta; V nagu veritasu
9

1. Das Leben Der Anderen; Teiste elu
9+




Aasta piltides


Blood diamondi staarid - üha paremaid rolle tegev Leonardo DiCaprio ning Djimon Hounsou.


Mel Gibson Apocalypto võtetel - heast näitlejast on saanud suurepärane lavastaja.


Keanu Reeves filmis A scanner darkly - filmitud ja siis kaader kaadrilt animeeritud.


Aasta sensatsiooniliseim tegelane - Borat.


Clive Owen ja Claire-Hope Ashitey filmis Children of men, ühes aasta teenimatuimalt tähelepanu ja kiituseta jäänud teoses.


Little miss sunshine - päikseline indie-filmike suurepärase näitlejateansambliga. Vasakult Alan Arkin, Steve Carell, Paul Dano, Abigail Breslin, Toni Collette, Greg Kinnear.


Aasta parim stiilne meelelahutus - Inside man. Clive Owen ja Denzel Washington.


Planeedi parim näitleja? Johnny Depp filmis Pirates of the Carribean: Dead Man's Chest.


Aasta suurüllatusi, El Laberinto del Fauno. Ivana Baquero ja koletis.


Teistmoodi koletis. Forest Whitaker parima meesnäitleja Oscari toonud Uganda diktaatori Idi Amini rollis filmis The Last King of Scotland..


Aasta (anti)kangelane - Hugo Weavingi salapärane V filmis V for Vendetta.


Uus 2001: kosmoseodüsseia? Ei, minu meelest parem. Hugh Jackman lähenemas saladuslikule elu puule Darren Aronofsky filmis The Fountain.


Uuema aja paremaid näitlejaid Christian Bale ning Hugh Jackman Cristopher Nolani suurepärases The Prestige'is.


Ulrich Mühe stasi agendina filmis Das Leben Der Anderen tegemas üht aasta parimat rolli.


The Departed - parima Oscari võitnud filmi tähed: vasakult alustades Jack Nicholson, Mark Whalberg, Leonardo DiCaprio, Matt Damon


Martin Scorsese - kuues nominatsioon, lõpuks Oscar.


Oscarigala aasta ülekohtu ohver - Letters from Iwo Jima. Paremal peaosaline Ken Watanabe.


Flags of our Fathersi võtetel. 77 aastane vanameister Clint Eastwood - aasta parim lavastaja.

Comments made

Malcolmite jagamine on siis nüüd läbi.
Üldiselt on Academicum Malcolm Lincolnisega seekord enamuses nõus. 2006 on olnud hea aasta. Children of Men on tõesti meeletult alahinnatud, Scorsese väärib Oscarit ja ka Malcolmi, aga mitte selle filmi eest. Iwo Jimat pean veel nägema. Tõttöelda olen ma üldse suhteliselt kasiselt jälginud selle aasta toodangut. Üldjoontes meeldib see, et filmid on oma sisu poolest läinud huvitavaks, xXxi ja Fast & Furiousi moodi jura on iga aastaga vähem.

Leonardo DiCaprio nimi ei tähenda juba mõnda aega lihtsalt prettyboy'd, nagu enamik näitlejaid, läheb temagi vanusega (ja kogemusega?) aina paremaks.
03/03 21:14:38

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it