Comments

03/10: FILM

Sügisball
2007



Rääkides kodumaistest filmidest kasutatakse tihti fraasi "eesti filmi kohta päris hea" või "meie võimaluste kohta pole paha". Mitu aastat järjest tihedalt PÖFFi külastanuna võin ma öelda, et andekad inimesed suudavad väga häid filme luua ka väheste võimaluste juures. Ometi on ka siinkirjutajal, vanal statistikul ja tabeliseadjal, olnud tihti raskusi siinmail loodud teoste kõrvutamisel maailmakinoga.

Võib kohe ära mainida, et eesti filmidest, ja kohe päris kindlasti ei ole ma suurt osa nägemisväärset veel vaadanud, sümpatiseerivad mulle enim "Viimne reliikvia", "Kevade", Esto-TV pooldokumentaalid ja ka paljukritiseeritud "Nimed marmortahvlil" ning "Vanad ja kobedad saavad jalad alla". Ükski neist pole ometi pretendeerinud vähemasti minu massikultuuri poolt loputatud mõttemaailmas suurt enamale kui kiitusele omas mallis, omas väikeriiklikus mastaabis.

"Sügisballist" on kõik juba kuulnud. Enamus on seda koguni näinud ja kindlasti on arvamusi seinast seina. Ühe väga suure saali seinast seina.

Ausalt öeldes tegi filmi algus kergelt ettevaatlikuks. Nn ebamaneerliku Euroopa kultuurikino maneeridesse tundus "Sügisball" langevat üsna kiiresti - problemaatilised peategelased, pikad venivad kaadrid, ihu paljastused. Ei midagi uut, ei midagi erilist. Kiirelt asusid silma ja kõrva paitama vaid uued nüansid kvaliteedilises teostuses - tugev kaameratöö, tugev montaa˛, hea muusikaline taust. Ei, lausa suurepärane muusikaline taust. Muidugi, eesti näitlejaid on alati tore vaadata, aga sisu tundus üsna keskärasuses rippuvat ja sealt väljapääsule mitte pretendeerivat.
Ent umbes poole filmi peal toimus minu jaoks üsna äkiline muutus. Kas oli asi millegi tuttavliku hingeminevuses, tegelaste sümpaatseks muutumises, sisuliinide arenemises, kõiges kokku või hoopis milleski muus, aga kinolinal toimuva jälgimine muutus tõeliseks mõnuks. Kriipivaks ja mõtlemapanevaks, aga mõnuks.
Mõnuks, sest juba enne lõputiitrite saabumist oli vähemalt minu peas tõusnud "Sügisball" pika eduga parimaks eesti filmiks. Vähe sellest, ta oli astunud esimese koduriigist pärit teosena tõeliste lemmikfilmide sekka.

Mis siin siis nii erilist on? Ausalt öeldes - ja haarates selle sõna kõige otsesemast tähendusest - erilist midagi nagu ei olegi. Siin on lood tavalistest eesti inimestest, tegevuspaigaks Lasnamäe räämas ja vähemräämas elukeskkond. Kui rääkida eestlastest, siis minu jaoks piisab ühest selle rahva iseloomu kokkuvõtvast teosest ja selleks on "Rehepapp". Aga tavalise inimese tavaline elu on asi, millest rääkimine võib hästi õnnestunult vaatamata oma justnimelt tavalisusele alati kõige enam korda minna. Ja "Sügisball" läheb korda.
Ma ei usu, et ta mõjuks läänest pärit inimesele. Siin näidatav elu, kogu teatavas absurdsuses, oma väikeste lootuste, kurbuste, õnnekildude ja valudega, on tuttav just endise idabloki elanikule. Nii lõbusalt kui kurvalt tuttav. Ja minu jaoks oligi filmi suurimaks õnnestumiseks uskumatu emotsioonide vaheldumine. Stseen suutis väga kiirelt muutuda naljakast küllalt ebameeldivaks. Mis oli tõsine, oli mõtlemapanev ja mis ajas naerma, ajas ikka väga naerma. Seega õnnestumine pea igal rindel.

Ring jõuab aga tagasi punktini, kus tuleb tõdeda - eks selliseid filme ole ikka omajagu tehtud küll. Ja vaevalt "Sügisball" erilist originaalsust taotlebki. Kõrge auhind võõral festivalil räägib muidugi enda eest - tegu ei ole ainult eestlasele mõjuva filmiga. Ja kindlasti on paljud siinsed teemad universaalsed. Ent Eesti kultuuri- ja sotsiaalruumis sees olles mõjub ta uskumatult lähedasena. Kõiki neid kaadreid võib näha ka igapäevaselt tänavail.

Ideaalne sügise film.

8.5

Comments made

No comments yet

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it