Kiss kiss bang bang
Kiss kiss bang bang: Surm Hollywoodis
2005
Seda filmi on korduvalt nimetatud 2005. aasta originaalseimaks üllitiseks. Lavastajaks/stsenaristiks on Lethal Weaponi lugude autor Shane Black, kelle loodud vaimukat dialoogi antud filmis on juba taevani kiidetud ja lausa võrreldud/kõrvutatud Tarantino töödega.
Võib siiski kohe ära öelda, et äsja mainitud isiku parimate teoste headuses Kiss kiss bang bang ei kulge. Kogu kiitus dialoogile on muidugi õigustatud. Tegelaste tekst on tõesti kujundirohke, ladus ja vaimukas, aga samas enamasti üpris pinnapealne. Andekalt kirjutatud, aga tihti liiga tühi.
Iseenesest on film hea "musta komöödiana" suurepärases tasakaalus. Iga kord kui kisub liiga mustaks, lendab välja järjekordne nali ja iga kord, kui läheb juba liiga absurdseks, tuleb taas midagi õõvastavalt musta, kui nii õige väljenduda on.
Näitlejad on lahedad. Val Kilmer teeb muheda comebacki suurele ekraanile ja Robert Downey Jr. on lausa suurepärane. Võrdselt helile on vaimukas ka pildipool. Film liigub sujuvalt ja pendeldab hulga heade vaataja tavalise filmitajuga mängivate vähem või rohkem originaalsete kaadrite vahel. (Eredaimaks näiteks on tõepoolest geniaalne stseen lõpust: "In the end they all come back" ... mitte et see ütleks midagi inimesele, kes filmi näinud pole)
Kokkuvõtteks... vaimukas, tore, hea meelelahutus, kust mingit moraali imelik otsida, nagu ka filmi lõpp irooniliselt teadvustab. Samas kergelt ülehinnatud, ega avasta uusi kõrgusi ega saavuta midagi enneolematut.
Soovitan sellegipoolest, kuna head huumorit annab tänapäeval kinolinalt otsida.
19/02: FILM
Kiss kiss bang bangKiss kiss bang bang: Surm Hollywoodis
2005
Seda filmi on korduvalt nimetatud 2005. aasta originaalseimaks üllitiseks. Lavastajaks/stsenaristiks on Lethal Weaponi lugude autor Shane Black, kelle loodud vaimukat dialoogi antud filmis on juba taevani kiidetud ja lausa võrreldud/kõrvutatud Tarantino töödega.
Võib siiski kohe ära öelda, et äsja mainitud isiku parimate teoste headuses Kiss kiss bang bang ei kulge. Kogu kiitus dialoogile on muidugi õigustatud. Tegelaste tekst on tõesti kujundirohke, ladus ja vaimukas, aga samas enamasti üpris pinnapealne. Andekalt kirjutatud, aga tihti liiga tühi.
Iseenesest on film hea "musta komöödiana" suurepärases tasakaalus. Iga kord kui kisub liiga mustaks, lendab välja järjekordne nali ja iga kord, kui läheb juba liiga absurdseks, tuleb taas midagi õõvastavalt musta, kui nii õige väljenduda on.
Näitlejad on lahedad. Val Kilmer teeb muheda comebacki suurele ekraanile ja Robert Downey Jr. on lausa suurepärane. Võrdselt helile on vaimukas ka pildipool. Film liigub sujuvalt ja pendeldab hulga heade vaataja tavalise filmitajuga mängivate vähem või rohkem originaalsete kaadrite vahel. (Eredaimaks näiteks on tõepoolest geniaalne stseen lõpust: "In the end they all come back" ... mitte et see ütleks midagi inimesele, kes filmi näinud pole)
Kokkuvõtteks... vaimukas, tore, hea meelelahutus, kust mingit moraali imelik otsida, nagu ka filmi lõpp irooniliselt teadvustab. Samas kergelt ülehinnatud, ega avasta uusi kõrgusi ega saavuta midagi enneolematut.
Soovitan sellegipoolest, kuna head huumorit annab tänapäeval kinolinalt otsida.
4-