Comments

02/05: FILM

V for Vendetta
V nagu Veritasu
2005

Remember, remember
the fifth of November
gunpowder treason and plot
I see no reason
why the gunpowder treason
should ever be forgot.

Selle filmi puhul tuleb rääkida ka kogu eelllugu. Nimelt sain ma sellest projektist teada umbes pool aastat tagasi. Idee tundus vägagi huvitav, aga eriti huvitavaks tegi selle minu jaoks vendade Wachowskite nimi. The Matrix on siiani mu lemmikfilmide seas ja minu meelest 90date revolutsioonilisemaid saavutusi, ühendades lausa ennenägematul kombel meelelahutusliku märuli ja apokalüptilise ulme palju sügavamate eksistentsiaalsete ja filosoofiliste teemadega. Niisiis olen ma antud teost oodanud pikisilmi, kuigi treileri esmakordne nägemine muutis mind ettevaatlikuks. Guy Fawkes'i maskiga peategelane ei sisendanud justkui huvi selle karakteri vastu ega süngust, mida taoline lugu vajab.
Lugedes esimesi arvustusi filmist, minu huvi aina kasvas. "Uus messias" oli üks iseloomustus, mis käis läbi arvamustest. Meenutades õnnestunud utoopilisi märuleid nagu Mad max, The Matrix ja Equlibrium, kasvasid minu lootused õigupoolest lausa taevani, nähes kuidas ka IMDBs (www.imdb.com - parim filmisait üldse) aina kõrgeid hindeid sadas ja V for Vendetta 200 kõrgeimalt hinnatuima sekka potsatas.
Pean mainima, et filmi algus oli küllaltki üllatav. V esimene ilmumine oli sellise karakteri kohta ebatavaline ja kuidagi poolkomöödialikult esitatud, kätkedes mitte sünge terroristi vaid erudeeritud visionääri mõõtu tsitaate. Kui lihtsalt sisu lühidalt üle käia, siis ei leia sealt õigupoolest midagi uut - USAd laastavad kodusõda ja haigused, Inglismaal on võimule saanud ülikonservatiivsed ja diktaatorlikud jõud. Totalitaristliku ühiskonna vastu võitleb saladuslik V - terroristlikku taktikat kasutav vabadusvõitleja, kelle motiivide ja tegevusviiside õigsus ja õiglus on terve filmi jooksul üks eriliselt paeluv moraalne aspekt.
Filmi poliitiline ja ühiskondlik allegooria toovad paratamatult paralleele oma žanri vaieldamatu tipu, Orwelli 1984ga. Arvestades valmimisaastat, saab Orwelli teos muidugi eelise iga uue üllitise ees, olles samas ka psühholoogiliselt hoopis laastavam ja masendavam teos, kui seda on olnud ükski teine samalaadne. Aga kaotanud võrdluses sõja, võidab V for Vendetta siiski ühe olulise lahingu ja seda löövuses ning sõnumi süübivuses, sest kui 1984 pigem peksis inimese valusamaid närvikohti ja psühholoogilisi hirme, siis antud teos süstib etterutatult öeldes koos vabadusjanu ja vastikustundega rõhujate vastu ka suure annuse lootust.
Esitades mitmeid küsimusi motiivide, poliitika ja vägivalla põhjendatuse ning rahva tahte kohta, suudab film siiski minna vast natuke liiga paatoslikuks, sest puhtalt maailmavaateliselt arvan mina, et kahest inimese suurimast loomulikust sihist, elust ja vabadusest, on siiski esimene domineerivam. Aga samas tuletab V meelde, mis on tegelikult vabadus, mida selle nimel teha võib ja millised abinõud oma eesmärki tõepoolest pühitsevad.
Et nüüd lõpuks rääkida, kas filmi kõige eelnevaga ka õnnestub, peab mainima, et tegelikult ei ole filmi esimene kolmandik midagi uuenduslikku ega ennenägematut, aga tegu on ühe suurepärase energiapommiga, kus tempo ja pinevus aina tõusevad, kulmineerudes juba täieliku triumfiga tänapäeva kinomaastikul. Kas ma soovitan seda filmi? Ojaa. Näitlejatööd ja karakterid, kuitahes kohatistesse klišeedesse või ettearvatavusesse langevad, on suurepärased. Stsenaarium mängib end osavalt mööda kõigist justkui kohustuslikest klassikalistest arengutest, kasutades neid vaid taimelavana millegi suurema edasiandmiseks, lausa uue filmitasandi leidmiseks. Tasandi, mida kobas Matrix ja mis nüüd tõestab oma olemasolu, kombineerides suurepärase dialoogi, briljantsed mõtteterad, meelelahutusliku täiuse, kinematograafilise meisterlikkuse ja üldtervikliku ilu kõige tähtsamaga - aegumatult aktuaalse ja universaalse vabadussõnumiga, andes seda vaatajale kild-killult jahmatavalt siduva narratiiviga.
Mida negatiivset üldse öelda? Tegelased on kuidagi liiga tavapärased, lõpp ettearvatav, mõningane ameerikalik pateetilisus hoomatav, kohatine tegelaste vahel ringlemine suudab luua ende terviku hägustumisest jne. Aga mitte miski ei suuda rikkuda seda kaootilist harmooniat, mille loob lõpuks vaataja mõistuse ja emotsioonidega mänglev suurepärane montaaž, kaameratöö ja V tegutsemine, paisates põnevusfilmilikult aina uusi küsimusi ja kahtlusi, jõudes lõpuks võibolla mitte nii võimsa finišini, mis siiski kroonib suurepäraselt ühe meie aja järjekordse meistriteose võidujooksu.
Imelik ongi, et viimaste aastate väljapaistvamad ja tegelikult, lausa paradoksaalselt, ka sisutihedaimad ja kiiduväärseimad teosed põhinevad seiklustel ja märulil - näideteks Sin city, King Kong, isegi Lord of the rings. Ja nüüd V for Vendetta, mis tegelikult seisab oma žanrite ja filmistiilide segamises lausa täiesti omal tasandil, kuhu pürgivad vaid vähesed meistriteosed.
Kuigi alati on maailmavaate küsimus, kui aktsepteeritavad on filmis esinevad antipoliitlised vaated ja nende nimel täide saadetavad teod, aga filmi sõnum on külmalt lõikavalt õige: inimesed ei peaks kartma oma valitsusi, valitsused peaks kartma oma inimesi. Kahju, et me ei ela maailmas, kus keegi ei peaks kedagi kartma.

5

Comments made

No comments yet

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it