Comments

18/09: Kallis keemia

See ei ole lugu nõrganärvilistele. See ei ole meelelahutuslik lugu. See on kurb ja südantlõhestav lugu läbi mitme ajastu, mis ühendab sadu ja tuhandeid inimesi, kätkedes endas ka ühe rahva ja riigi ajalugu.

Siin siis parandatud versioon stsenaariumist tulevasele dokumentaalfilmile "Kallis keemia", originaal minu keemiavihiku tagakaanel.

Kallis keemia

Malcolm Lincoln
06.09.2006

Mustvalge ekraan. Aasta on 1746. Pilti ilmub väike plikatirts, kes avastab kapist vanemate poolt ära peidetud "väikese keemiku komplekti". Ta ei taju veel, mida niivõrd mõtlematu ja väike tegu võib kaasta tuua.
Kiirelt vilgub rida stseene näitamaks, kuidas väike tüdruk pühendab oma elu keemiale, ohverdades eksperimentideks oma vanemad, 8 õde-venda ja koera Pontu. Kõige keskel suudab ta ehitada aatompommi, kirjutada alla Molotov-Ribbentropi paktile, alustada esimest maailmasõda ja tuua kaasa ülemaailmse näljahäda ning kliimasoojenemise.
Pilt peatub taas aastas 2006, noorest ja naiivsest tirtsust on saanud kibestunud ja pahur vanatädi, kes seisab õelalt naeratades klassi ees.
"See on kõige parem tabel!" osutab ta Mendelejevi loomingule, "sellest ei saa te midagi aru!"
Klassist käib läbi külmavärin, näod on kaamed, enamik püüab suunata oma pilku, et see näiks huvitatud, aga mitte liigselt tahvlit jälgiv, samas mitte liigselt vihikusse vahtiv, et ei jääks mulje, et keegi midagi muud teeb.
Kaamerapilt suundub läbi akna välja, liikudes Lasnamäe ühetoalisesse korterisse. Saabub isa, käed vermeis, nägu külmetunud. Tema riided on räbaldunud, alles on tal vaid kolm hammast, ta ei saanud taas palka. Ometi naeratab ta soojalt emale, kes pole neli päeva midagi söönud. Ema ulatab käe ja isa võtab selle õrnalt oma töömehekämblasse. Koos vaatavad nad õndsalt oma ainsat talve üle elanud last, kuueteistkümne aastast Kostit, kes on ära lahendanud keemia kodus antud ülesande 1.87, mis sisaldab kolme reaga rohkem mõttetut jama kui terve 800 leheküljeline Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajalooõpik ja toob maailmale umbes sama palju head kui "Mein kampf!"
Selle kangelasteoga on Kosti tõusnud suguvõsa andekaimaks esindajaks, just tema on Eesti Vabariigi tulevik, just tema on jõudnud mainekasse keskkooli ja on avatud kõigile maailma teadmistele. Vanemad teavad, et kohe-kohe tuleb Vene maffia isat võlgade pärast maha laskma, aga nad on õnnelikud, ja Kosti on õnnelik.
Nad ei tea aga seda, et Kosti ei meeldi oma keemiaõpetajale, sest ta hilines korra tundi kuna ei jõudnud söögivahetunnis õigeaegselt einestatud ning Kosti nime taha on klassipäevikusse juba terve aasta jaoks suur 1 ära tõmmatud. Kosti ei tea ka seda, et tal ei õnnestugi keemiat kunagi üle kolm miinuse saada, sest ta ei suudagi endale ära seletada, miks sellist ainet taolises mahus üldse vaja on; või miks peab õpetaja oma soliidse vanuse juures nii mõistmatu olema.
Kaadrisse ilmub taas keemiaõpetaja, rahulolevalt naeratav. Tema naerab ikkagi viimasena. Kõige viimasena.
Ilmuvad üksikud lõputiitrid, lubatakse järge, sest loo lõpp pole veel teada. Aga vaataja aimab juba, et see saab olema kole ja keemiline.

Kallis keemia.
Kõigis hästivarustatud kinodes siis kui kultuurkapital nõustub mind rahastama.

Comments made

Alla 16 aastastele pole "Kallis keemia" kindlasti soovitatav. Liiga palju julmust, pisaraid ja terrorit.
18/09 22:57:46
Undusk: "Ja need inimesed, kes kahed said, ei tule siin midagi konsultatsiooni! Te niikuinii ei viitsi õppida! Ise kodus vaatate!"

OH
MY
FUCKING
GOD

Eriline jõhkard. No nii ikka kah ei saa. See on juba siiski ahistamine. Kui üks korralik õpilane on kahe saanud, siis on esimene koht, kuhu minna, just konsultatsioonitund. Nüüd ma pean asja, millest ma aru ei saa, ise kodus õppima hakkama!? Tore lugu küll. Mõnusad õppemeetodid on küll sellel...
24/09 18:58:12

Add comment

This item is closed, it's not possible to add new comments to it or to vote on it